Lauldi omal ajal, et pliiatsid ja suled on valmis. Nüüd pole enam lastel pinal kaasas, vaid hoopis nutiseade. Viimastel aastatel, eriti pandeemia lõppedes on olnud siinses suurlinnas väga märgata nendega seotud sõltuvust. Seda igas vanuses, mitte ainult kooliealiste hulgas. Kõikjal. Ühistranspordis on pea iga inimene liimitud ekraani külge, pole erakordne isegi pargis jalutades tähele panna, et pea iga vastutulija tähelepanu on peopesale kinnitatud. Ja on märgata, et sõbrad on telefonis isegi siis, kui on näotsi koos. Kadumas on suhtlemisoskus, oluliste hetkete tabamine.
Mullu avaldas UNESCO raporti, milles kutsuti üles riike keelustama nutiseadmete kasutamist koolides. Mõned riigid ongi neid karmilt piiranud. Klassiruumides tundide aegu peaks isiklikud telefonid või tahvelarvutid olema kotis, suletud, mitte lahti ja laual. Nagu me kõik, kes enne nutiseadmete ajastut koolipinki nühkisime, teame, on aga ikka võimalik õpetajat petta. Raamatu taga joonistamisest, pinginaabrile kirja kirjutamisest on aga saanud paljudele salaja sotsiaalmeedias olek. Teatavasti esineb sotsiaalmeediasõltuvuse sümptomeid igal kümnel lapsel – ning see arv aina kasvab.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
