Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad! Nutu orust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega! Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis! Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet, võta kuulda, Jaakobi Jumal! (Psalm 84:6-9)
Taas siin Jumala õuedes viibides, kuuleme, kuidas taamal Yorki raekoja kell teist pärastlõunatundi lööb. Südapäev on seljataha jäänud, aga õhtu on veel kaugel. Kas pole nii, et need kaugusest kaikuvad kellalöögid suunavad meie mõtted aja märkamatule mööduvusele ja pea saabuvale sügisele – elusügiselegi. Vahtrad veel ei puneta ega langeta lehti. Iidne tarkus on aga inimese elu võrrelnud just puuga: „Ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi.“ (Psalm 1:3) ,,Rohi kuivab, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.“ (Jesaja 40:8) On hinge õnnistav, et Jumal ei jäta oma lapsi ka „hinge põuastel aegadel“. Ta valab nii rändajale kui puhkajale oma õnnistust kui varajast vihma. Ja viimaks ilmuvad nad kõik Jumala ette õnnistatult Siionis. (Psalm 84:6b).
Ühel pühal päeval siin rahuaias – justkui Jumala õuedes (Psalm 84.3-4) – ei mõtle me üksnes siinse elu üürikesusele, vaid me oleme Jumala armule lootjad. Just läbi tõotatud Issanda armu äratatakse siinsed öömajalised Jeesuse Kristuse ülestõusmises, justkui varajases vihmavalingus taas igavesele elule.
Need põlised hauakivid, millesse on raiutud püsivus ja lootus, annavad tunnistust siinsele nende teekondade pühadusest. Vaarvanemad, vanemad, õed ja vennad, sõbrad ja kaaslased, keda mälestame, on läbi kannatuste ja elu väljakutsete leidnud siinse öömaja Jumalas. Nende pühad teekonnad, mis olid kootud usu, lootuse ja armastuse lõimedega, toovad meidki rahuaias Jumala ligi. Te kannate neid oma südameis, olles osa nende teekonnast, nagu nemad on osake teist.
Need pühad teekonnad ei ole olnud üksnes isiklikud, vaid osa meie eesti rahvahõimu ühisest ajaloolisest rännuteest – sageli hinge põuases maal, kus Looja õnnistus iga usklikku ja lootjat hinge varajase vihmana kastnud ja rammu rammule lisamas on.
Täna meenutame saatuslikku 1944. aasta septembrikuu tormist sügist, mil 80 aastat tagasi teie, teie vanemad ja vanavanemad sõja ja surmaga silmitsi seistes sünnimaalt põgenema sunniti. Loomupärane elu alalhoiu sund. Lahkuda oli võimatu, kuid võimatu oli ka jääda, on keegi saatusekaaslane – põgenike olukorda justkui jaapanliku haiku kaudu mõtestanud. Nad jätsid maha kõige kallima – Eesti – inimesed, kodud, surnuaiad, keda nad sõnadeta tundsid ja armastasid ning põgenesid vaenlase, vahest iseenesegi eest, võõrale maale, vastu tundmatusele. On Jumalik paradoks, et tundmatud maad osutusid tõotatud maaks (Heeberelaste 11.9). Tänu Jumalale leidsid nad ligimeste armu ja võimaluse otsast alustada. Paljudel pagulusse jõudnutel sai alles hoitud Eesti koduukse võti. Kulus rohkem kui 40 aastat, et kõrberännakult koju naasta ja vaba rahvana koos kodus tänulaulu laulda.
Täna olete siin, et tänus tunnistada Jumalale: me oleme hoitud hõim, me kestame. Taeva Isa on pakkunud oma kaitset ja varju ning vaatamata eraldatuse ja eemaloleku raskusele on võõra ja majalise teekonnast saanud koduteekond.
„Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühes Vaimus ligipääs Isa juurde. Te ei ole nüüd enam võõrad ega majalised, vaid olete pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ (Efeslaste 2:17-19)
