Bioloogid ütlevad elu kohta, et seda iseloomustab rakuline ehitus, keeruline organiseeritus, energia- ja ainevahetus, stabiilne sisekeskkond, paljunemisvõime ja reageerimine ärritustele. Eks me kõik võime selle põhjal teha väikese sisekaemuse, kui elus me parasjagu oleme.
Piibel räägib elust veidi laiemalt. Räägitakse füüsilisest, vaimulikust ja igavesest elust. Füüsiline elu märgitakse kord hauakivile väikese kriipsukesena meie sünni- ja surmakuupäeva vahele. Vaimulik elu on meie võime suhelda Jumalaga. Pattulangemise tõttu sünnime me vaimulikult surnutena ja Jumalale sõnakuulmatutena. Kristlikus kontekstis on elu definitsiooniks Jeesus Kristus. Temas on meil võimalus sündida vaimulikult elule. Jeesus ütles iseenda kohta, et ,,tema on elu“ ja ta tuli, et meil ,,oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:10) Johannes seob Jeesuse ja elu väga radikaalselt – ilma Jeesuseta ei ole elu. ,,KÕIK on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.“ (Jh 1:3-5) Kõikides nendes kirjakohtades (Uues Testamendis kokku umbes 130 korda) kasutatakse kreeka keelset sõna ,,zoe“. Klassikalises kreeka keeles kasutati seda sõna igasuguse füüsilise elu kirjeldamiseks. Sealt tuleb ka näiteks sõna zooloogia. Uues Testamendis on see muster mõneti ümber pööratud ja zoè’d kasutatakse enamasti rõhutamaks vaimset ja igavest elu. Tavalisele füsioloogilisele elule on lisandunud uus igavikuline kvaliteet. See on Jumalast lähtuv ja otsekui Jumala DNA-d kandev elu. See on see midagi, mille tekkimist ei oska ükski teadlane lahus Jumalast selgitada. See on see elu, mida puhus Jumal Aadamasse. See on see elu, millest saab osa inimene, kui Ta võtab vastu Jeesuse. See on elu, mis ületab kuupäevad meie hauakivil.
Kui Paulus kirjutab, et Jeesus on kõrvaldanud surma, siis see tundub ebapädeva väitena, sest iga hetk ju sureb inimesi. Kuid siin tulebki mõista füüsilise surma ja elu ning vaimuliku surma ja elu erinevust. Kristlikust vaatenurgast ei ole füüsiline surm midagi lõplikku, vaid üleminek ühest olemisest teise – nii nagu jääkuubiku sulamine ei ole tema surm vaid muutumine tahkest olekust vedelaks. Kui mõtteviis, et surm ei ole midagi muud kui elu puudumine, omistatakse peamiselt materialistlikele ja naturalistlikele filosoofidele, siis on ju siiski ilmne, et surmas endas ei ole elu. Ja seal, kus tuleb esile elu, seal ei ole surma. Kui füüsiline elu hääbub, hiilib surm ukse taga ja ühel hetkel on ta reaalsus, sest elu ei ole enam. Kui inimene langes pattu, sai ta lahutatud eluallikast ja vaimulik elu hääbus ja saabus vaimulik surm. Jeesus tuli ELUNA meie keskele, suri füüsiliselt meie pattude eest ning sellega röövis hingevaenlaselt tema peamise relva – see on vaimulik (igavene) surm, mis oli Jumala karistus inimesele tema sõnakuulmatuse eest. Jeesus oli selle karistuse inimese eest kandnud. Elu oli saabunud ja saanud kättesaadavaks igale inimesele. Surm kui paratamatus oli kõrvaldatud. Sellest hetkest on olnud inimesel võimalus valida elu ning elada elu, kus surmal ei ole ütleda viimast sõna. Nüüd valitseb elu Jeesuses Kristuses. See on evangeelium, mida kogudus vahel halvemini vahel paremini on püüdnud paar tuhat aastat kuulutada.
Kokkuvõttes võib öelda, et meil puudub vajadus võidelda surmaga. Meil on võimalus saada sõbraks Eluga.
