Telli Menüü

Toronto luterlikud kogudused meenutasid suurpõgenemist (+ galerii)

Pühapäeval, 22. septembril toimus Toronto Peetri ja Vana-Andrese koguduste ühine kodumaalt lahkumise mälestuspüha jumalateenistus ,,80 aastat suurpõgenemisest“. Teenistus leidis aset Peetri kirikus. Teenisid õpetajad Peeter Vanker ja Kalle Kadakas ning teoloog Karl Paju. Pühakirja lugesid Heli Kopti ja Toomas Trei.

Muusikaga kaunistas teenistust kahe koguduse ühendkoor, juhatasid Liina Purje-Lepik ja Avo Kittask. Orelil ja klaveril Erik Kreem.

Kohe pärast avakoraali ja liturgia sissejuhatavaid helisid lausus avatervituse teoloog Karl Paju, ühtlasi teatades, et ta Toronto Ülikooli magistrandina hakkab teenima Peetri kogudust kui õpetaja kohustetäitja. Kogu teenistuse liturgia viisid läbi teoloog Karl Paju ja õpetaja Kalle Kadakas vaheldumisi.

Toronto Peetri koguduse õpetaja kohusetäitja Karl Paju, külalisõpetaja Peeter Vanker ja Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Foto- Tiiu Roiser
Toronto Peetri koguduse õpetaja kohusetäitja Karl Paju, külalisõpetaja Peeter Vanker ja Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Foto: Tiiu Roiser

Jutluse pidas külalisõpetaja Peeter Vanker. Jutlus oli teatud mõttes iselaadne, sest see polnud rajatud pühakirjale, vaid jutlustaja isiklikele kaheksakümne aasta tagustele läbielamustele. Pühakirja sõnadeni jõudis õpetaja alles jutluse keskel. Ta ei läkitanud oma sõnumit ka kantslist, vaid koguduse ette paigaldatud kõnepuldist. Õpetaja rääkis, kuidas ta nelja ja poole aastase poisikesena põgenikuteele asus ja kuidas see sündmus teda Venemaad ja kõike venelikku vihkama pani. Möödus palju aastaid, poisist sai mees ja vaimulik. Hinges ja mõttelaadis toimusid muutused, mis andsid maad ka teistlaadi tunnetele nagu inimlik mõistmine ja kristlik armastus.

Lõpulaulus, milleks oli Juhan Aaviku pühalikharras ,,Hoia, Jumal, Eestit“, ühines kogudus kooriga.

Ühendkoor esines kahel korral eestipäraste ja päevakohaste lauludega. Koorijuhid vaheldusid, mõlemad laulsid koori koosseisus kaasa. Erik Kreem vahetas korduvalt oreli- ja klaveripinke. Lõpulaulus, milleks oli Juhan Aaviku pühalikharras ,,Hoia, Jumal, Eestit“, ühines kogudus kooriga.

Suurpõgenemise teenistusel esinenud projektikoor. Foto-Tiiu Roiser
Suurpõgenemise teenistusel esinenud projektikoor. Foto: Tiiu Roiser

Teenistusele järgnes pidulik külmlaud kiriku suures saalis. Nende ridade kirjutaja jäi üksi oma tundemaailma ja hinges üles kerkinud mõtetega. Lubatagu mõningaid neist lugejatega jagada kinnitusega, et neis puudub kriitiline element.

Hetk kiriku allsaalis toimunud koosviibimiselt. Foto- Tiiu Roiser
Hetk kiriku allsaalis toimunud koosviibimiselt. Foto: Tiiu Roiser

Teenistus mõjus siinkirjutajale sümboolsena mitmes mõttes. Aastatetagune suurpõgenemine ei tähendanud vaid kõige hea ja ilusa lõppu, vaid ka uut algust. Nii nagu iga õhtu kannab oma rüpes uut hommikut, nii tärkab hävingust ja varemetest alati uus elu. Kodumaa kaotusvalu pani aluse pagulaskultuurile. See lähendas meid ka usule ja kodukirikule. Lahkuval põgenikelaeval lauldi sageli hümni ja just selle viimane salm evis erilise tähenduse.

Suurim heameel oli tajuda kahe koguduse vahelist üksmeelt ja sõbralikku koostööd. Ka 1944. aasta süngel sügisel ei tõrkunud eestlane eestlasele abistavat kätt ulatamast.

Kirikus esinenud koor oli häälerühmaliselt ebaühtlane, kuid selle korvas lauluind ja siiras vaimustus. Meeshääli nappis, abikäe ulatasid noor teoloog ja organist. Liturgias ei olnud sõna ja heli alati sünkroonis, kuid see ei mõjunud häirivalt: pigem meenutas, et ka kogudus, mille pühakojas teenistus toimus, on teatud mõttes improvisatsioonifaasis ja teel uue alguse poole.

Suurim heameel oli tajuda kahe koguduse vahelist üksmeelt ja sõbralikku koostööd. Ka 1944. aasta süngel sügisel ei tõrkunud eestlane eestlasele abistavat kätt ulatamast. Ehk on saabumas aeg, mil näeme selle üksmeele taastumist. Lootma peab.

Loe edasi