Tundub uskumatu, et me seda masendavat ajaperioodi täis hävingut, hirmu ja ahastust täna tähistame. Jah, isegi nüüd, kaheksakümne aasta tagant, mõjub see uskumatuna. Tollal ei uskunud seda meist keegi. Läksime, et peatselt naasta.
Laupäeval, 21. septembril kogunes Tartu College’i saali arvukas hulk kunagisi põgenikke ja nende järeltulijaid meenutama aegu, mis panid aluse eesti pagulaskonna mõistele, millest võrsus pagulaskultuur ja mis oluliselt muutis väliseestluse näo.
Ürituse avas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes tervitas kokkutulnuid ja ulatas mikrofoni Tartu College’i presidendile Allan Meretile. Olime ju samaaegselt tähistamas Tartu College’i (TC) 54. aastapäeva. Pärast Allan Mereti avasõna lausus oma tervitussõnad Eesti Vabariigi suursaadik Kanadas Margus Rava. Järgnes ekraanile projitseeritud fotomontaaž TC endisest presidendist dr Vello Sootsist; juba 14. korda, ikka ja alati uus. Piret Noorhani avas pidulikult suurpõgenemise teemalise näituse ja seejärel tutvustas peakõnelejat, kirjandusteadlast dr Tiina Kirssi, kes esines dr V. Sootsi mälestusloenguga teemal ,,Lahkumine kodumaalt: 1944. aasta põgenemislugudest“.
Sellest traagilisest sündmusest on säilinud murenenud rihmajupi küljes käekell, mis näitab aega 11.30. Kell jäi seisma, muserdatud elu taastus ja jätkus.
Tiina Kirsi loeng algas paeluvalt emotsionaalse ja dramaatilise jutustusega oma emast, kes 22. septembril 1944 torpeedotabamuse saanud Moerolt merre hüppas ja meelemärkuseta olekus merest välja tõmmati. Sellest traagilisest sündmusest on säilinud murenenud rihmajupi küljes käekell, mis näitab aega 11.30. Kell jäi seisma, muserdatud elu taastus ja jätkus.
Kaks järgmist põgenemislugu esitas kõneleja liigitatuna paradigmaatilisteks. 21-aastane neiu asub koos ema ja venna perega Tallinnas laevale, mis viib neid Saksamaale. Saksa ohvitser, nähes noore naise pisaraid, kutsub ta kõrgemale sillale, kust ta saab veidike kauem vinesse kaduvaid Tallinna torne silmitseda. Teine, 14-aastane tütarlaps, lahkub Viimsist väikese kipaka kaluripaadiga Rootsi suunas. Tugevas tormis heidetakse üle parda kõik pakid, kogemata ka joogivesi, võileivapakk ja esmaabikastike.
Viimatimainitu, kes pärast mitmeid vintsutusi õnnelikult Rootsi jõuab, meenutab neid päevi hingekriipiva tõdemusega: ,,Ainult Jumal teab, kui palju põgenikke selles hirmsas tormis septembrikuul 1944. aastal uppus. Neljateistkümnest paadist, mis Viimsi rannast välja sõitis, jõudis üheksa Rootsi. Teised jäid teadmata kadunuks.“ Tõsi, teadmatuse ängistus on valusaim. Sellisel moel hukkunute arv jääb igavesti saladuseks.
Need on tunnistajate lood, mille me kõneleja sõnutsi oleme seadnud justkui kangastelgedele. Jutustajad olid sündmuse ajal enamikus lapsed või varases noorukieas. Naiste elulugudes väljenduvad mimesugused sügavad traumad nagu üksiolek vastutusega pere eest, lapse kaotus nakkushaiguste laia leviku tõttu, nõrkemine ja tervise kollaps.
Kõneleja analüüsis elulugusid kui allikaid, mis on paratamatult subjektiivsed, kuid samas ehedad. Neid ei tasu võrrelda dokumentaalsete allikatega, milles sageli on esiplaanil arvandmed. Ta tegi seda mitme iseloomustava näite varal põgenike jutustustest. Huvitavad olid ka näited esemelisest mälust: mida kaasa võeti. Põgenemisteekonda võis vaadelda kui jätku ja algust, uued olud võõrastes tingimustes nõudsid kiiret kohanemist.
Millal kadus lootus Eestisse tagasiminekuks? See on kahtlemata väga individuaalne küsimus, mingit kindlat ajapiiri on võimatu määratleda. Maad võttis ka repatrieerimishirm, tekkis nn järelpõgenemine. Saksamaal oli sõjapäevil meeleheitlik tung idast läände. Rootsis asusid paljud uuele põgenemisteekonnale pärast baltlastest sõdurite välja andmist Nõukogude Liidule.
Kultuurikontinuiteet sai alguse väga varakult nii Saksamaal DP-laagrites kui Rootsis. Kohe asutati eesti laulukoorid, rahvatantsurühmad, organiseeriti spordihuvilised, käsitööringid jms. Pandi käiku eestikeelsed koolid, tekkis pagulaskirjandus.
Kui kaugel oleme neist sündmustest täna? Põgenemisloo emotsionaalne kese põhineb mälukildudel, perekeskis korratud lugudel. Siiski on palju rõõmustavaid näiteid sellest, kuidas põgenemislugusid edasi kantakse põlvkondade vahel. Kõneleja lõpetas Eesti välisministeeriumi erisaadiku Marin Mõttuse sõnadega: ,,Meie rahva ajalugu on üks hästi kirjutatud õpperaamat selle kohta, kui oluliseks võivad saada õigel hetkel tehtud vaprad ja targad otsused, isegi kui need on meeleheitlikud.“
Publiku lemmikuks kujunes 101-aastane vanaproua, kes esines harukordselt vitaalsena nii füüsilises olemuses kui selgesõnalisuses.
Asjatundlikult koostatud, hästi läbimõeldud ja mõjuvalt esitatud ettekanne sai publiku sooja vastuvõtu osaliseks. Esitati ka mõningaid lisaküsimusi, selleks aga palju aega ei jätkunud, sest kava pakkus uusi üllatusi. Ellen Valter esitas päevakohase vastvalminud lühifilmi, milles ilmusid ekraanile seitse Vancouveri eestlast, eranditult vanemast põlvkonnast, kes kõnelesid oma põgenemisteekonnast. Publiku lemmikuks kujunes 101-aastane vanaproua, kes esines harukordselt vitaalsena nii füüsilises olemuses kui selgesõnalisuses.
VEMU juhatuse nimel lausus lõppsõna Tiit Romet. Tema peamiseks ülesandeks oli sõnadesse panna kogu tänu, mille publiku villi plaksutatud peopesad olid juba edastanud. Tänusõnu jätkus nii korraldajaile kui esinejaile, ja loomulikult ka publikule, kes mõjus imposantsena mitte vaid arvuliselt, vaid ka kaasaelamise poolest. Üldine meeleliigutus oli siiras ja kinnitas ürituse igakülgset õnnestumist.
Oli aeg lõõgastuda, mõtteid ja muljeid vahetada. Fuajees ootas baar ja einelaud hõrgutavate suupistetega. Susi Holmbergi oli näha seal agaralt askeldamas. Veiniklaas näpus ei takistanud kedagi näituse väljapanekuid vaatlemast.
Eestlane ei saa läbi lauluta üheski olukorras. Üritus päädis nii kuulamise kui ühislaulmisega motosildi all ,,Laulame neid laule jälle“. Muusikat VEMU kogudes leiduvatelt heliplaatidelt vahendas Erik Laar, Erik Kreem esitas mõjuvalt kaks meeleoludesse sobivat pala. Ühislaulmist juhendas Enno Agur.
Oleme kaheksakümmend aastat vastu pidanud ja küllap peame veel. Peale kaotusvalu oleme kogenud ka kodumaa vabanemist. See annab jõudu.
