Oled mitmes mõttes vastuoluline isiksus. Vaadelgem kõigepealt su etnoloogilist palet. Oled oma perekonnaelu sisse seadnud Pärnus, kuid su juured on Võrumaal. Kuidas see juhtus ja kui tugeva etnilise metamorfoosi oled läbinud?
Sinu küsimuse taga võib märgata sõbralikku tögamist. Kui asetada minu liikumistrajektoor kõrvuti eestlastega, kes pagulastena pidid 80 aastat tagasi kodumaa jätma või kes on hiljem läinud Eestist rohkem või vähem kaugetesse riikidesse, siis on minu muutus niivõrd mikroskoopiline, et sellest on vaat et kohatu rääkida. Samas, kui tuua võrdluseks minu ema, kes on kogu elu jooksul elanud umbes 10 kilomeetri raadiuses, siis on muutus täiesti nähtav. Nii et mingile nähtusele hinnangu andmisel on määrav roll taustal, millele see asetatakse.
Kasvasin maalapsena, suved möödusid paljajalu küla vahel ringi joostes. Meie peres oli koduseks keeleks võro kiil. Lugeda oskasin ja teadsin, et on olemas kiräkiil, aga rääkida ei osanud, ma ikka kõnõlsi. Kui kooliteed alustasin, pakkus minu vanainimeselik kõnemaneer klassikaaslastele, kellest enamus olid erinevalt minust lasteaias juba tsiviliseeritud, omajagu lõbu. Nii et kui minu elu kontekstis üldse saab rääkida metamorfoosist, siis arvan, et just kooli minek oli see punkt, kus samas taktis keelega muutusid ka mu kest ja sisu.
Pärnusse tõi mind abikaasa, kes on Pärnus sündinud ja üles kasvanud. Mitte et ta oleks mu sõjasaagi kombel turjale heitnud ja koju tassinud – see oli ikka meie ühine otsus. Ma ei sattunud Pärnusse otse Võrumaalt, vaid väikese ringiga, Tallinna kaudu. Selles mõttes võib öelda, et olen isegi oma juurtele lähemale nihkunud.
Minu tunnetus on, et vaatamata nüüdseks juba aastakümnete pikkusele eemalolekule on see side, mis tuleb juurtest ja lapsepõlves omaks tallatud maapinnast, ikkagi tugevam.
Mõni kuu tagasi küsis poeg minult, et kes ma õigupoolest olen, kas võroke või pärnakas. Sattusin vastamisel kimbatusse. Avastasin, et pärnakana ma end ei identifitseeri, kuigi siin on mu kodu ja siin olen elanud rohkem kui kümme aastat. Samas pani mõtlema just see teine pool: kas ma olen enam võrokõnõ? Minu tunnetus on, et vaatamata nüüdseks juba aastakümnete pikkusele eemalolekule on see side, mis tuleb juurtest ja lapsepõlves omaks tallatud maapinnast, ikkagi tugevam.
Aga muudan pildi veel keerulisemaks, tuues mängu täiendava tasandi. Minu emapoolse vanaisa juured on pärit praeguselt Valgamaalt, Sangaste kihelkonnast Laatrest. Mu vaarisa lahkus sealt 20. sajandi algul ja rajas kodu Võrumaale Luhametsa, ehitasid seal sõna otseses mõttes oma kätega talu üles. Tema esivanemad olid aga mitmeid põlvkondi elanud Laatre kandis. Olen oma suguvõsa selle haru ajalugu kõige rohkem uurinud, seetõttu on need lood mulle hinge pugenud ja nii kummaline, kui see ka ei ole, samastan ma mingis mõttes oma juuri selle kandiga vaat et enamgi kui Võrumaad – kuigi sain isiklikust seosest selle piirkonnaga teadlikuks alles vanuses 30+. Nii et oma juurte määratlemisel võib olla väga tähtis roll suguvõsa lugudel.
Kuna mu laste isapoolsed esivanemad on pärit Pärnumaalt, siis on nende jälgedes ka näiteks Nedrema, Surju ja Uulu mulle tuttavamaks saanud, need paigad on ka mulle tähtsad, kuna mul on nendega side oma laste kaudu. Mu laste juured mingis mõttes põimivad Võru-, Valga- ja Pärnumaa kokku. Kellena nad endid ise määratlema hakkavad – kiä tuud tiid.
Teine tasand, kus näen vastuolu, on akadeemiline. Hariduselt oled jurist, kuid tegeled innukalt ajalooga, täpsemalt Eesti lähiajalooga. Need kaks valdkonda ei haaku eriti hästi. Palun selgita.
Aga võib-olla ei asetsegi õigus ja ajalugu teineteisest teab mis mõõtmatus kauguses? Õigusteadus ja ajalugu mõlemad tegelevad ühiskonnaelu probleemidega. Erinevus on perspektiivis. Jurist tegeleb antud hetkel akuutse probleemiga, millele on vaja leida lahendus – siin ja praegu. Olgu selleks siis plaanitava tehingu lepingusse formuleerimine või asjaosaliste vahelise vaidluse lahendamine. Ajaloolane tegeleb samuti ühiskonnaelu uurimisega, aga tema teeb seda tagasivaates. Tema käsitletav probleemistik on saanud minevikus lahenduse, või siis teinekord ka ei ole lahendust saanud. Aga siin tekib tihti mitmekihiline vaade: ajalooline uurimus annab ühtaegu teadmist nii uuritava aja, kui ka uurimuse teostamise aja kohta. Kaasajas aset leidvad sündmused ja arengud mõjutavad suuresti vaadet minevikusündmustele. Nii on Ukraina sõda asetanud 80 aastat tagasi toimunud suurpõgenemise uude valgusse. See teema on väga aktuaalne, sest Eesti inimestel tekivad vahetud seosed: Eesti põgenikud 1944 ja Ukraina põgenikud 2022, Nõukogude okupatsioon ja ähvardav julgeolekuoht Venemaalt. Nii on 80 aasta tagused sündmused korraga tulnud meile jälle lähedale. Lähemale, kui keegi oleks osanud veel mõned aastad tagasi arvata.
Ühiskonnaelu ja õigus on tihedalt üksteisega seotud, need mõjutavad teineteist vastastikku – ühiskonnaelu areng mõjutab õiguse arengut ja vastupidi. Kui ajaloolane uurib teatava ajaperioodi mingit aspekti, puutub ta paratamatult kokku seda reguleerinud normidega – nii kehtestatud õigusnormide kui ka üldtunnustatud moraalinormidega. Nende tundmine on vajalik, et selleaegset ühiskonda mõista. Ning ka vastupidi – et mõista konkreetsel ajal kehtinud norme, on oluline omada teadmisi selleaegse ühiskonna kohta.
Ajaloo juurde tõi mind huvi oma juurte vastu. Tegeledes perekonnaloo uurimisega, tekkis süvendatud huvi ja tahtmine rohkem teada, et paremini mõista. Minu jaoks ei ole suguvõsa ajaloo uurimine kunagi piirdunud sugupuukastikeste joonistamisega. Mind on alati köitnud inimestega seotud lood, kus ja kuidas nad elasid, millega tegelesid, milliste raskustega kokku puutusid ja kuidas neid lahendasid. Just läbi lugude saavad esivanemad meile tuttavamaks ja lähedasemaks.
Mis ajendas sind uurimistööga rambivalgusse tõstma sellist vähetuntud kirjanikku nagu Alide Ertel?
Kas tegemist on rambivalgusse tõstmise või hoopis küünlaleegiga õrna valgushelgi heitmisega – see on iseküsimus. Alide Ertel oli 20. sajandi algusaastate kirjanik, kuid peale selle aktiivne ühiskonnategelane ja õpetaja. Ta lõi tormiliselt kaasa 1905. aasta revolutsioonisündmustes, samuti osales poliitikas 1917. aastal, võttis julgelt sõna väga erinevatel teemadel, alustades haridusest ja lõpetades põllumajandusega. See ei olnud sellel ajal sugugi tavapärane. Ertel kasvas ja oli aktiivselt tegutsev ajal, kui naiste roll oli sootuks teistsugune, alustades sellest, et nende võimalused hariduse saamiseks olid meestega võrreldes piiratud. Seega nõudis nii kirjanikuna kui ühiskonnategelasena esile astumine naiselt väga palju. Kuidas Ertel selleni jõudis? Mis teda selle juures mõjutas? Kuidas tema looming ja ühiskondlikult aktiivne tegevus vastu võeti? Miks? Neile küsimustele otsisin vastuseid. Erteli puhul tuli välja eriti keerukas ja põnev tasand, mida oma uurimuses käsitlesin – kas ja kuidas mõjutas tema loomingu vastuvõtmist asjaolu, et ta oli aktiivselt osalenud revolutsioonisündmustes. Küllap on inimloomuses see, et kiirustatakse andma hinnanguid, sisusse süvenemata ja juhuslike infokildude pinnalt. Mulle tundub, et Ertelit on kohati ebaõiglaselt ja teenimatult sildistatud.
Aga on tõsi, et 20. sajandi alguse kirjanike seas oli lisaks Ertelile ka teisi naisi, kes on seni saanud põhjendamatult vähese tähelepanu osaliseks, ja kindlasti vääriksid lähemat uurimist.
Nüüd oled siis järjega jõudnud väliseestlaste ja nende tegemiste juurde. Tervitatav mõte. Seda teemat on ennegi käsitletud, sageli kahjuks huupi ja lahmivalt. Kas tohib küsida, kust ja kuidas selleks algtõuke said?
Mõistmine aga, vastupidi, nõuab aega, keskendumist ning iseenda tihti alateadlike eelarvamuste teadvustamist ja kõrvalelükkamist. Kuigi teadustöö puhul on oma nõuded ja standardid, tuleb kasutada allikakriitikat jne, võib ka siin sisse lipsata sõnakasutust, mis kohati võib lugejas tekitada küsimusi.
Jah, paraku on sildistamine nii lihtne tulema – nagu ka eespool Ertelist kõneldes märkisin. Võib ka öelda, üldinimlikul tasandil rääkides, et eriti praegune kiire aeg on selline, mis suunab aina rohkem pealiskaudsusele. Tähtis on kõigest midagi arvata, kõigele hinnang anda, ja seda tuleb teha kiiresti. Teise inimese kuulamiseks, märkamiseks ei ole aega. Teise kritiseerimine, hukkamõistmine on väga lihtne – piisab vaid põgusast pilgust ja juba võime midagi arvata. Mõistmine aga, vastupidi, nõuab aega, keskendumist ning iseenda tihti alateadlike eelarvamuste teadvustamist ja kõrvalelükkamist. Kuigi teadustöö puhul on oma nõuded ja standardid, tuleb kasutada allikakriitikat jne, võib ka siin sisse lipsata sõnakasutust, mis kohati võib lugejas tekitada küsimusi. Võtame näiteks kasvõi termini ,,väliseesti“, mille kasutamist on peetud problemaatiliseks. Ilukirjandusega on veelgi keerulisemad lood. Ammutab ju kirjanik oma ainest ikka end ümbritsevast. Nii tulebki mängu kaks vastandlikku tegurit – ühelt poolt autori enesetsensuur, mille üheks ajendiks on soov vältida teistele haiget tegemist, ning teisalt loominguvabadus. Kuidas saavutada nende vahel tasakaal, see on väga keeruline küsimus. Kas siin üldse saab olla ühest retsepti, küllap iga autor otsib seda tasakaalupunkti, õnnestudes vahel paremini, teinekord mitte nii hästi.
Aga öeldakse, et ainus tee maailma muutmiseks käib läbi iseenda. Nii et mis me muud teha saame, kui püüda ise toimida teisiti – rohkem kuulata ja märgata, olla põhjalikumad ja täpsemad.
Tulles väliseesti teema juurde – selleni juhatas mind ajakirjanik ja kirjanik, Torontos aktiivselt ühiskondlikus elus osalenud Karl Eerme. Tema nimi sai mulle tuttavaks oma perekonnaloo uurimise käigus. Lähemalt uurides huvi aina kasvas ja nii ma tõesti olengi nüüd jõudnud teemani, mis puudutab Toronto eesti kogukonda 1960. aastatel.
Pühendasid kaaluva osa oma siinoleku ajast VEMU arhiivmaterjalides sorimisele. Tahaks väga loota, et see polnud raisatud aeg.
Tõsi jutt, VEMU-s sai omajagu aega veedetud. See oligi mu külastuse põhieesmärk – töötada arhiivis olevate materjalidega. VEMU-s on tallel väga oluline materjal Kanada eestlaste kohta. On väga tänuväärne, et need materjalid on alles hoitud ning ajaloolastele ja ajaloohuvilistele kättesaadavad. Eesti kogukond Kanadas on olnud suur, nende tegevus eestlaste huvide kaitsmise ja eesti kultuuri püsimise nimel on olnud märkimismäärne. Võiksime sellest rohkem teada. Materjalide säilitamine VEMU-s annab võimaluse seda uurida. Usun ja loodan, et see ei olnud raisatud aeg. Eks lõplik tulemus selgub siis, kui töö valmis.
Kodueestlase pilguga vaadatuna, kui oluline on eestluse püsimine välismaadel?
Jaa, see on kahtlemata väga tähtis. Me oleme üks rahvas – üks väga väike rahvas, kus iga inimene on oluline. Iga rakuke, kustahes maailma otsas, on oluline ja kõik me koos moodustame eesti rahva. Kus on veidigi rohkem eestlasi, aitab ühine tegutsemine ja kooskäimine suurendada kokkukuuluvustunnet, ühtsust. Erinevates riikides elavate eestlaste kogemus ja kogukondade vahelised kontaktid rikastavad kogu rahvast. Ma ei pea siin silmas seda, et kõik peaks igas küsimuses alati olema rõõmsas üksmeeles ja kui nii ei ole, siis oleme läbi kukkunud. Ka parimates peredes tuleb ette erimeelsusi, tülisidki, kuid erinevad kogemused annavad uusi vaatenurki ja võimaldavad lõpuks kiiremat arengut.
Minu jaoks oli Torontos imeline kogeda, et sõitsin küll suurlinna maailma teises otsas, kuid tunne on, justkui oleks siin, kõigi nende rahvaste keskel oma väike Eesti – kus saad rääkida oma inimestega, eesti keeles. See oli ütlemata sümpaatne. See, mida te Torontos eestluse hoidmise nimel teete, on suur ja väga tänuväärne töö. Siin toimub nii palju kultuuriüritusi, annate välja eestikeelset ajalehte, peate ülal kooli ja nõnda edasi. Isegi kui noorema põlve järeltulijad enam ei valda eesti keelt, on ikkagi tähtis, et on olemas need kohad, need üritused ja traditsioonid – nii on võimalus alati tegemistel silma peal hoida ja huvi tekkimisel tulla kaasa lööma, isegi kui vahepealsel ajal on teised tegevused tähtsamana tundunud. Enda juurte tunnetamisel ja oma rahvaga ühisosa jagamisel on tähtis roll isiku identiteedis. Ning ka vastupidi – eestlased erinevates asukohtades kannavad Eesti identiteeti. Ja kas poleks tänuväärne, kui mõni mitmendat põlve väljaspool elanud eestlane otsustab minna Eestisse ja rakendada oma kogemusi Eesti arengu huvides!
Mida saame siin teha enda või oma esivanemate sünnimaa ja rahva hüvanguks?
Eesti organisatsioonid teistes riikides saavad Eesti huvide realiseerimisele kaasa aidata läbi Eesti tutvustamise, samuti kasutades lobitööd, kui see on vajalik asukohariigi poliitiliste suundumuste mõjutamiseks.
Arvan, et iga inimese esmased kohustused on iseenda ja oma lähedaste ees. Tehes seda, mida teeme, hästi ja südamega, olles toeks oma lähedastele – see on see, millega iga inimene saab anda panuse oma rahva elujõusse ja püsivusse. Tugevate inimeste ja perekondadeta ei saa olla tugevat rahvust. Seega ma ütleks, et kõige esmane asi, mida kõik eestlased, sõltumata oma asukohast, oma rahva ning Eesti huvides teha saavad, on olla pühendunud ja hoolas oma isiklikes ja töistes tegemistes. Parim viis Eestit ja eesti rahvast väljaspool tutvustada on läbi omaenda isiklike ja töiste kontaktide. Mida spetsiifiliselt mujal elavad eestlased teha saavad – tegutseda ühise kogukonnana, hoida eesti kultuuri au sees. Eesti organisatsioonid teistes riikides saavad Eesti huvide realiseerimisele kaasa aidata läbi Eesti tutvustamise, samuti kasutades lobitööd, kui see on vajalik asukohariigi poliitiliste suundumuste mõjutamiseks.
Milline tegur süvendaks kõige mõjuvamalt rahvuslikku ühtekuuluvustunnet mõlemal pool ookeani?
Arvan, et kõige aluseks on kontakt, omavaheline suhtlemine, vastastikune kogemuste jagamine, üksteise kuulamine ja mõista püüdmine. Kui kontakt lõdveneb, sidemed katkevad, siis paratamatult kannatab ka rahvuslik ühtekuuluvustunne. Eestlased Eestis ja eestlased mujal maailmas – me oleme sama rahvas, meie juured on samas mullas. Koos, üksteise toel saame kujundada Eesti riiki paremaks ja eesti rahvast tugevamaks.
Tänan huvitava vestluse ja positiivsete mõtete eest.
