Selles mälestuses on midagi, mis mind väga hästi iseloomustab: kannan endaga pidevalt kaasas mind mõjutanud ja vaimustanud lõhnu, maitseid, vaateid, kohti ja inimesi, kuuludes nende hulka, kes ei vaja uusi elamusi, vaid tahavad hoida kinni sellest, mis on pannud neid end hästi tundma ja neile kustumatu mulje jätnud. Vahel teeb see elu keeruliseks: näiteks otsin taga vanaema küpsetatud pirukate maiku. Teised ütlevad, et mu enda pirukadki on suurepärased, ent minu jaoks on ikka midagi puudu. Ma tean, kuidas nad peavad maitsema, see maitse on mul keele peal, aga ma ei oska seda taastada ja vanaema käest ei saa ka enam küsida.
See, mida Piibel räägib Iisraeli rahvast, on vastupidine. Õige mitmel korral jutustatakse, et nii kõrbes rännates kui kuhugi paigale jäädes kippus Iisrael tüdinema ning aina midagi uut ja paremat ihaldama. Nii ütles rahvas kord Moosesele ja tema kaudu Jumalale: „Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu!“ (4Ms 21:5)
See „vilets toit“ – sõnasõnalt tõlkides „tühine, põlastusväärne leib“ – oli manna, mida Jumal oma rahvale päevast päeva kinkis ning millest inimesed võisid homse pärast muret tundmata kogu kõrberännaku vältel toituda. Jah, on mõistetav, et pidevalt ühe ja sama toidu söömine võib ära tüüdata, aga tolle taevase leiva, inglite leiva kohta öeldakse, et see „maitses nagu mesikook“ (2Ms 16:31), s.t. tegemist oli millegi väga heaga. Pealegi kõrbes – paigas, kus igasugune toit on kallim kui kuld, hõbe ja kalliskivid.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
