Malle ja Ester sündsid 4. mail 1941 Haapsalus. Malle lahkus Eestist 1944. a septembris koos isaga Rootsi. Lapseootel ema läks teise paadiga järgmisel päeval, kaasas Malle ja Estri 4-aastane õde. Ester jäeti Eestisse. Põgenemisteekonnal laialipillutatud pere jäigi killustatuks – Malle ja Estri ema ja isa ei hakanud enam kunagi koos elama, kuid tegutseti aktiivselt selle nimel, et Ester saaks perega taasühineda. 14 aastat hiljem see lõpuks õnnestus.
,,Ma sain pidevalt eitavaid vastuseid saatkonnast ja siis korraga detsembri esimesel nädalal saadeti mulle teade – võid minna, sa oled kolmas noor, kes Eestist välja läheb, aga sul on aega ainult 10 päeva – pane oma asjad kokku ja mine…“ rääkis Ester saates. Hirmu ta ei tundnud – ema ja õed olid ju ootamas.
Milline tunne teda pärast 14 aastast lahusolekut ema nähes valdas, ei oska Ester kuidagi sõnadesse panna. ,,Küsisin lihtsalt, kus Malle on, kuigi teadsin, et ta on juba Kanadasse läinud.“
Estri teekond Rootsi oli pika ringiga – lennukiga Tallinnast Leningradi, Leningradist Helsingisse, Helsingist Stockholmi. Milline tunne teda pärast 14 aastast lahusolekut ema nähes valdas, ei oska Ester kuidagi sõnadesse panna. ,,Küsisin lihtsalt, kus Malle on, kuigi teadsin, et ta on juba Kanadasse läinud.“ Just Kanadas said kolm õde, vend ja ema taas kokku ning ühise katuse alla elama.
Uno Roose oli oma põgenemisteekonna alguses 14-aastane. Vene rinde lähenedes pakkusid taanduvad saksa sõdurid kohalikele elanikele võimalust Saksamaa suunas kaasa minna. Saksamaalt viis tee 1947. a Inglismaale ja mõned aastad hiljem otsustati liikuda edasi Kanadasse. Torontos õppis Uno joonestamist ning töötas hiljem aastaid Ontario kohalikus omavalitsuses kartograafina. (Loe ka E. Purje ,,Uno Roose: see maa siin on minu maa“: EE # 24, 14.06.2024)
Uno ja Malle tütar Monika Roose-Kolga sündis 1971. aastal. Ta on ligi 30 aastat töötanud erivajadustega laste õpetajana Ontario koolisüsteemis ja olnud aktiivselt tegev Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli juhatajana ning pidanud Jõekääru lastelaagris erinevaid ameteid. Oma lapsepõlvest mäletab ta esimese televiisori saamise lugu, mis oli seotud tema venna puuduliku inglise keele oskusega.
,,Mu vend on minust 15 kuud vanem ja tema läks esimesena kooli. Ja seal oli üks Poola õpetaja, kes kutsus kohe vanemad kooli ja küsis, miks laps inglise keelt ei räägi. Vanematel oli sellele lihtne seletus, sest meie kodune keel oli eesti keel. Ja siis see minu lemmik Poola õpetaja ütles – kui teie tahate, et teie poeg kunagi õpib ära inglise keele, siis teil on vaja telekas osta. Ja sel samal päeval läksid mu vanemad ja ostsid mustvalge teleka, panid selle keldrisse ja ütlesid meile – palun, istuge nüüd ja vaadake telekat,“ meenutas Monika.
Pikemalt Eestisse sattus Monika 1992. aastal tehes oma ülikooliõpigute jaoks nelja kuu pikkust praktikat, õpetades eesti lastele nii inglise keelt kui kehalist kasvatust.
Pärast jaanipäeva, juuli alguses liikus ta edasi Euroopa suunas ilma kindla plaanita Eestisse naasta… Ajalool olid aga omad plaanid.
Uno ja Malle poeg Peter Roose sündis 1969. aastal Torontos. Oma töökarjääri sidus ta aga Eestiga ning on nüüdseks üle 30 aasta Eestis elanud. Kanadas ülikooli lõpetanud Peterile sai saatuslikuks 1991. a, kui vanemad kinkisid talle pileti väikeseks ringreisiks Euroopas. Peter otsustas alustada oma ringreisi Eestist – 31. mail 1991 astus ta esimest korda Eesti pinnale, nägi esimest korda oma siinseid sugulasi ning veetis nendega aega. Pärast jaanipäeva, juuli alguses liikus ta edasi Euroopa suunas ilma kindla plaanita Eestisse naasta… Ajalool olid aga omad plaanid.
Peter on töötanud välisministeeriumis Lennart Meri alluvuses, juhtinud oma raadiosaadet, juhatanud Eeslitalli restorani ja mitmeid reklaamiagentuure, panustanud Tallinkis erinevatel positsioonidel kuni Tallink Hotellide juhatuse esimehe ametini ning juhtinud ka Eesti Hotellide ja Restoranide Liitu.
Küsimusele, mis teeb eestlasest õige eestlase, vastas Peter: ,,Kindlasti ajalugu, kultuuritaust, oma keel, oma rahvus, oma identiteet. Kõige tähtsam on ikkagi keel – sellega seonduvad ju kirjandus, teater, kunst.“
