Aare Kolga sündis 1941. aastal Haapsalus ning oli Eestist lahkudes kahe ja poole aastane. Tema abikaasa Tiiu oli Eestist lahkudes vaid aastane. Mõlema pered jõudsid Rootsi ja seal alustasid mõlemad oma kooliteed. Kanadasse jõudsid Aare ja Tiiu 1951. aastal aurikuga Gripsholm.
Nii Aare kui Tiiu esimesed teadlikud mälestused pärinevad Rootsist, kus kogeti nii positiivset kui ka negatiivset suhtumist sõjapõgenikesse. ,,Minu nimi tähendab rootsi keeles number kümme ja selle üle tehti nalja. Mõned lapsed kutsusid mind jävla utlänning, mis tähendab ,,pagana võõras“. Aga üldiselt oli Rootsis väga tore aeg,“ meenutas Tiiu saates.
Aare rääkis, et tal oli noorena raske enda eestlust mõtestada. ,,Kõik need jutud, mida vanemad Eestist rääkisid, olid nagu muinasjutud. Ja kui ma vaatasin maailmakaarti, siis Eestit isegi ei olnud seal enam. Nii et see tunne hakkas mul ära kaduma. Aga kui me 1975. aastal läksime tagasi Eestisse, siis see tunne tuli tagasi, see Eesti tunne oli nii suur, et praegu, kui ma mõtlen selle peale, tulevad mul külmavärinad peale.“
… pakkusid nad kodumaalt tulnud esinejatele sageli oma abi ja ka kodumajutust, näiteks ka legendaarsele bändile Ultima Thulele.
Aare ja Tiiu olid aktiivsed Eesti kogukonna liikmed ja kui piirid avanesid ning tekkis tihedam kultuurivahetus Eestiga, pakkusid nad kodumaalt tulnud esinejatele sageli oma abi ja ka kodumajutust, näiteks ka legendaarsele bändile Ultima Thulele.
Aare ja Tiiu lapselapsed räägivad eesti keeles. Omalt poolt pole nad neid selleks sundinud. Üheskoos tähistatakse nii Eesti kui ka Kanada tähtpäevi. ,,Eesti vimpel, Eesti lipp ja Kanada lipp lehvivad mul maakodus kõik kõrvuti. Mina olen Kanada eestlane, ma ei ole Eesti kanadalane,“ ütles Aare.
Marcus Kolga sündis 1973. aastal Torontos, õppis politoloogiat ning tegutseb inimõigusteaktivisti, analüütiku ja ettevõtjana. Ta on tegutsenud filmitegijana, loonud näiteks dokfilmid ,,Gulag 113“ ja ,,Gustloffi uppumine“. Marcus esineb pidevalt meedias ning tõstab väikeriikidele olulisi teemasid ka Kanada poliitikute lauale. Ta on teinud ära suure töö teadlikkuse tõstmisel Eesti ajaloost, mis on Kanadas eriti vajalik, sest koolisüsteemis neid teemasid ei puudutata.
Sageli Kanada meedias esinev Marcus püüab intervjuudesse alati ka Eestit sisse tuua. ,,Palju küsitakse Putini ja infosõja kohta. Ma toon ikka esile Eesti, eriti selle, et me oleme maailmas number üks Ukraina toetaja ja kuidas me oleme vastu pannud sellele infosõjale Venemaa poolt.“ Lisaks peab Marcus väga oluliseks demokraatiat pooldavate vene opositsioonipoliitikute toetamist.
Suviti on mõlemad poisid olnud palju Jõekääru Suvekodus, töötanud seal ja samuti Toronto eestlaste vanadekodus Ehatare, pakkudes neile seltsi ja erinevaid tegevusi.
Marcuse pojad Laas ja Lief on sündinud vastavalt 2005. ja 2003. aastal ja üles kasvanud eestikeelses kodus. Suviti on mõlemad poisid olnud palju Jõekääru Suvekodus, töötanud seal ja samuti Toronto eestlaste vanadekodus Ehatare, pakkudes neile seltsi ja erinevaid tegevusi. Poisid määratlevad ennast kaherahvuselistena.
,,Ma ütleks tõesti, et pool ja pool – ma olen tänulik, et olen kanadalane – see on hea maa, kus olla, demokraatlik, aga samas ma olen eestlane ka – kõik mu vanavanemad on eestlased. Mõlemad identiteedid on väga tähtsad mulle, võib-olla Eesti natukene rohkem. Mu Kanada sõbrad ütlevad alati, et ma ei jäta neid rahule, et ma muudkui räägin, et eestlased teevad seda ja teist paremini kui kanadalased. Ma olen kindlasti uhke, et olen eestlane,“ rääkis Laas.
