Õues pikenevad varjud ning kuuvalguses tekivad silmapetted vaimudest, kes puude vahel lõbusalt tantsivad. Just nimelt lõbusalt! Sest kuigi on tavaline mõelda, et tontide aeg on kurjakuulutav ja kuidagi ohtlik, siis pigem võiks neisse suhtuda kui kellessegi, kes igapäevaselt meie üle valvavad. Võiksime ammutada endasse praeguse ja möödunud elu energiat. Pöörata pilk sissepoole mälestuste ja lootuste ning leina ja tänulikkuse poole.
Juba meie kauged esiisad ootasid pärast saagikoristust külla esivanemate hingi. Nende jaoks kaeti laud ja pandi saun küdema. Ikka selle mõttega, et mitte unustada. Samal ajal jagades seda, mis suve jooksul talvevarudena hingede abiga koguda jõuti. Ristiusk tõi umbes tuhat aastat tagasi konkreetse hingedepäeva tähistamise, kuigi selle juured ulatusid palju ammusematesse aegadesse. Kui 19. sajandi eestlaste ärkamisajal tekkis uus huvi rahvapärimuste vastu, siis leiti üles iidne hingesantide komme. Valgesse riietatuna käidi talust tallu ja lauldi hauataguste häälitsuste saatel lühikesi ja lihtsaid peaaegu naljatlevaid laulukesi. Samas ei unustatud neisse põimida austust möödunule.
