Nojah, sellest kõigest võib ju ea tahtmise juures aru saada. Maskesid tuli kanda kurja aiguse pärast, et terve inime nakkust ei saaks. Aga keski ei tuld selle peale, et maskede kandmine on kah nakkav. Mõned kannavad seda ikke edesi sellest oolimata, et tõbi on ammu sussid püsti visand. Maskest on saand isikuandmete kaitse vai moodne moeröögatus nigu jalutusekepp. Kes nüitsel ajal kepiga käib, on vana vai vigane, aga omal ajal oli see ärrasmehe tunnus. Kes uulitsal astus kiirel sammul, pintsakuõlmad lahti, oli mats. Aristukraat ei kiirustand kunagi, astus väärikal sammul ja viibutas paremas käes õbenupuga keppi.
Aga vat see maskede kandmine ei anna mulle ikke rahu. Ega need marleriidest kaltsud mind ei äiri. Las kannab, kes oma nägu näidata äbeneb, on mul vaja igaüht tunda. Ma mõtlen nisukesi maskesid, mis teevad inimese teiseks, kui ta periselt on, nigu näitemängus. Abemed, vuntsid, parukad ja patsid, kuntskulmud, tõllarattaprillid ja mitut värvi musumokad. Kostüimid, krimm ja krimassid, need kõik kokku moodustavad maske. Mõni isand kannab aritlasemasket, aga nigu suud paotab, on selge, et mehel pole aridusest aisugi, anna ari pihku ja pane põrmandut küirima. Teine taame jälle käib õpetajannamaskega ringi, kuigi ise on paremal juhul õmblusmamsel, alvemal juhul pesunaine. No kellele seda sirkust vaja on.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.