1944.a suurpõgenemise käigus tuli tuhandetel eestlastel jätta kodumaa. Põgeneti, kuhu oli võimalik, kodumaad okupeerinud võõrvõimu eest. Aga niipea, kui jalad olid pisut kindlamalt maa peale saanud, hakati tegutsema selle nimel, et lapsed saaksid kooliharidust.
Torontosse hakkas suurem põgenike hulk saabuma 1940ndate aastate lõpul ja juba 24. oktoobril 1949. aastal alustas algkool tegevust Concordi tänaval St. John kiriku kõrvalruumides. Esialgu avati kolm klassi 32 õpilasele. Algkooli esimene lend, milles oli 13 õpilast, lõpetas kevadel 1953. Hiljem lisandusid täienduskeskkool, mis alustas 2. oktoobril 1964 ning -gümnaasium 17. septembril 1982. Õpetajatena tegutsesid esialgu Ellen Martens, Heljo Nurm, Aurelia Soo ja Klaudia Voiko ning ajutise jõuna Endel Loo. Kooli esimeseks juhatajaks valiti Ellen Martens. Õppeaineteks olid: eesti keel, kirjanduslugu, kodumaa ajalugu, maadeteadus ja laulmine. Kuigi ajad ja koos sellega kool on palju muutunud, on mõned asjad siiski samad – mõningate muudatustega. Nii õpetatakse ikka eesti keelt ja üldise kultuuriloo raames ka kirjandust, ajalugu, maateadust, lauldakse eesti laule ja tantsitakse rahvatantse ning pühitsetakse üheskoos meie traditsioonilisi tähtpäevi.
Saame olla väga uhked ja tänulikud siia saabunud ettevõtlikele kaasmaalastele, kes ka kodu kaotanuna ei lasknud pead norgu ega jätnud asja saatuse hooleks, vaid võtsid kätte ja kasutasid siia saabunud õpetajakutsega kaasmaalaste teadmisi ja oskusi ning rajasid kindlatel alustel seisva kooli, mis siis, et ilma oma koolimajata, kuid selgetel põhimõtetel ja printsiipidel, nii et see kestab veel 75 aastat hiljemgi. On tähelepanuväärne, et täienduskoolis õpivad lapsed juba isegi siiasaabunud pagulaste neljandast põlvkonnast. Ka juubeliõhtul, mis toimus 29. oktoobril Läti keskuses, oli mitmest perekonnast kohal lausa kolme põlvkonna esindajaid.
Photo gallery
Fotod: Jaak Järve
Praegu on seltsi korraldatavaks kõige suuremaks ürituseks Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. 2025. aasta EV aastapäeva tähistamine toimub pühapäeval, 23. veebruaril Agricola kirikus.
Täienduskoolist rääkides ei saa unustada tänavu 80.a juubelit tähistavat Toronto Eesti Seltsi (TES), kelle tiiva all nii kool kui ka lasteaed tegutsevad. Eesti Selts kasvas välja 1944.a asutatud varasemast rahvuslikust klubist Edu. Uue seltsi ametlikuks asutamispäevaks on 18. november 1949. Esialgu kohtuti Soome Majas, hiljem Carltoni ja Jarvise nurgal asunud Vana-Andrese kirikus ning veel hiljem muidugi 958 Broadview tänaval asunud Eesti Majas. Esialgu oli seltsile suureks väljakutseks tegeleda kõikvõimalikele sugulaste otsimise päringutele vastamisega. Sõja, mis oli eestlased laiali pillutanud paljudesse eri paikadesse maailmas, lõpust polnud ju veel kuigi palju aega möödunud ja inimesed proovisid leida andmeid oma lähedaste kohta. Võib tunduda uskumatuna, kuid sugulaste otsimise päringuid saab selts veel tänaselgi päeval. Praegu on seltsi korraldatavaks kõige suuremaks ürituseks Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. 2025. aasta EV aastapäeva tähistamine toimub pühapäeval, 23. veebruaril Agricola kirikus.
Eelpool nimetatud ja teisigi fakte esitati juubeliaktusel. Kooli lühiajalugu lugesid tänavused algkooli 6. klassi õpilased Hillevi Leppik, Eva Bradley, Hanna Didzbalis, Kaia Pajo ja Sara Pungar ning seltsi poolt esinaine Anne-Liis Keelmann ja kauaaegne koolikomitee esinaine, praegu seltsi laekur Elle Rosenberg.
Pidulik õhtu aga algas traditsiooniliselt kooli lipu saalitoomisega (Timo Spence, Aivi Teene, Leili Raffelini) ja Eesti hümni laulmisega. Kaasa aitas Toronto Eesti Meeskoor, kes harjutab eesti kooli õhtu toimumisega samal ajal Läti keskuses. Külaliseks olnud meeskoor Avo Kittaski juhatusel esitas kolm laulu, alustades juubeleiks väga sobivate J. Simmi viisistatud:
„Me soovime õnne ja rõõmu ja hüüd:
Me soovime tervist ja jõudu sul nüüd.
Oh ela ja kosu veel kaua me seas,
ja viibi sa otsani tugevas eas!“
Pärast koolijuhataja Katrin Sõmermaa sissejuhatust luges täienduskoolis enam kui kolmkümmend aastat õpetanud Erika Kessa ette Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministri Kristina Kallase tervituse (vt. allpool) ja Marianne Pettinen Melrose vahendas Eesti suursaadiku Kanadas Margus Rava tervituse juubeleid pühitsevatele koolile ja seltsile.
Seejärel said esinemisjärje tänased koolilapsed. Vera Remerowski esituses kõlas Arved Viirlaiu „Kingi mulle võti“, mis kirjutatud täienduskooli 40. aastapäevaks. Katre Kinki juhendatavad noorimad lapsed esitasid U. Leiese „Kaks õuna“, 4-5 klass (õp Erika Kessa) O. Saare „Tarkus tuleb tasapisi“ ja liisusalmi „Üks valge tuvi“. Vanimad õpilased (õp Kai Kiilaspea) esitasid aga koolinalju, mis tõid saalist mõnusaid naerupahvakuid.
Imeliselt ja elegantselt ,,igava“ aktusekõne pidas kooli vilistlane Eerik Randsalu.
Muusikalises osas esines õpilaskoor koolijuhataja ja lauluõpetaja Katrin Sõmermaa eestvedamisel popurriiga aasta jooksul õpitud lauludest ning naisansamblilt – Liivi Laanemaa, Katrin Sõmermaa, Alexandra Wilbiks, Janne Laanemaa – kõlas U. Naissoo igihaljas „Koolikell“. Koori ja ansamblit saatis klaveril Piret Osso.
Tervitamas olid Ellen Valter – koolide kauaaegne suurtoetaja Northern Birch Credit Union, Reet Marten-Sehr – Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Robi Trei – T.E.S. Lasteaed, Janne Laanemaa – Ehatare, Ilze Maksina – läti täienduskool ja Jaak Järve – Toronto Eesti Maleklubi.
Kooli teise suurtoetaja Eesti Sihtkapitali Kanadas ning Eesti Keele Instituudi väliseesti koolivõrgustiku koordinaatori Merike Barboraki tervitused luges ette koolikomitee esinaine Linda Soolepp, kes ütles ka lõppsõna ja tänas kõiki piduliku õhtu korraldajaid ja sellest osavõtjaid.
Lõpuks oli aeg sünnipäevatortideks – need tõid saali Anne-Liis Keelmann ja Elle Rosenberg. Lauldi sünnipäevalaulu ja tehti pilte. Oli tore näha, et endisi koolijuhatajaid ja õpetajaid oli kohal hulgaliselt. Meenutati armastatud ja lugupeetud koolipapat Edgar Martenit, kel oleks tänagi põhjust koolipere tegemiste üle rõõmu tunda.
Palju õnne, Toronto Eesti Selts!
Elagu Toronto Eesti Seltsi Täienduskool – kool on cool!
*
Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallase tervitus:
Head õpetajad ja õppijad! Austatud eesti keele ja kultuuri saadikud Kanadas!
Mul on väga hea meel tervitada kõiki teid, keda ühendab sama kutsumus – hoida, õpetada ja arendada eesti keelt.
Eestlased on ikka hariduseusku rahvas olnud. Kodumaalt väljaränne ei ole seda usku vähendanud. Nende jaoks, kes pagesid sõja ja võõra võimu eest, oli eestluse hoidmine suuresti seotud eesmärgiga aidata kaasa Eesti vabastamisele. Võõrsil alustati lastele emakeelsete teadmiste jagamist kohe, kui maapind taas jalge all. Hariduse omandamist – ka kitsastes ja kehvades oludes – on eestlased alati kõrgelt hinnanud ja oluliseks pidanud.
Erandiks polnud ka Torontosse jõudnud eestlased ja nii on tänavune kooliaasta Toronto Eesti koolile juba seitsmekümne viies. See on suurepärane, et eesti päritolu lapsed Torontos ja selle lähikonnas on saanud järjepidevalt kolmveerand sajandit omandada lisaks Kanada üldharidusele ka eesti keelt ja kultuuri. Aastatega on elu ja inimesed muutunud, kuid üks on jäänud samaks – püüd õpetada noori hindama ja kalliks pidama oma päritolu.
Keeleõpe ei ole ega saagi olla üksnes sõnade ja grammatika tuupimine, tahes-tahtmata kuulub sinna juurde kokkupuude kultuuriga. Keeleline ja kultuuriline mitmekesisus on inimkonna ühine vara. Seetõttu peaks võimalikult paljude eri keelte ja kultuuride kestmine olema kõigi maailmakodanike huvides. Ja ainult meie saame hoolt kanda, et selles ühises keelte ja kultuuride varalaekas kestaks ka eesti keel. Saame hea seista, et eesti keelt arendatakse ja õpetatakse. Eesti-sugusel väikeriigil on põhjust uhkust tunda, et eesti keelt saab õppida nii Euroopas, Ameerikas kui Aasias. Ka akadeemilisel tasemel.
Eesti riik on välismaal elavaid eestlasi ja nende organisatsioone toetanud üle 20 aasta, toetusi on vahendatud peamiselt rahvuskaaslaste programmide kaudu. Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmide raames oleme läkitanud eesti keele lektoreid välismaa ülikoolidesse. Ka Toronto Ülikooli oleme sellest õppeaastast lähetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt eesti keele ja kultuuri lektori – oleme avanud veel ühe uue ametliku õpetuskoha.
Eesti keel on elujõuline. Ta kuulub maailma 70 enim arenenud kultuurkeele hulka, olles üks 50 keelest, millel on omakeelne kõrgharidus ja teadus ning üks 30 keelest, millel on kõrgtasemel keeletehnoloogiline tugi. Üsna vähe leidub maailmas veel neid keeli, milles arvuti robothääled oskavad meile teksti ette lugeda.
Et eesti keele tulevik poleks ohus, kasutagem seda kõigis valdkondades ja võimalikult paljudes suhtluskanalites.
Siiski tajume mõnikord, et eesti keel on ohus. Tänapäeva keelekeskkond ongi mitmekesisem ja mitmekeelsem kui veel mõni aeg tagasi. Meie keelelisi valikuid mõjutavad nii tehnoloogia kui sotsiaalmeedia, aga ka tihe suhtlus võõrkeelse maailmaga. Et eesti keele tulevik poleks ohus, kasutagem seda kõigis valdkondades ja võimalikult paljudes suhtluskanalites.
Keele arengut ja elujõudu mõjutab keele kasutajate üldine hoiak, iga keelekasutaja soov rääkida, mõelda ja kirjutada eesti keeles. Et iga laps, kuigi ta pluusi peal võib olla inglisekeelne tekst, räägiks eesti keeles, mängiks eestikeelseid mänge ja loeks eestikeelseid raamatuid. Et iga üliõpilane ja teadlane, kuigi ta loeb ingliskeelseid artikleid ja osaleb rahvusvahelises uurimisgrupis, jagaks oma mõtteid ja teadmisi teiste eestlastega eesti keeles, väärtustaks seda erilist keelt, mille kandja ta on. Sest meie tänased valikud loovad meie laste homsed võimalused ja valikud.
Väljapaistev soome lingvist Kari Sajavaara on öelnud, et haridus peaks andma inimesele nii juured kui tiivad. Juured ikka oma etnilise identiteedi määratluseks ja tiivad toimetulekuks suures ja laias maailmas. Tema mõtet on korratud paljudes keeltes, sest see on nii õige nii emakeele kui võõrkeelte õppimise seisukohalt. Selles suunas tasub meilgi jätkuvalt liikuda.
On selge, et eesti keele ja kultuuri õpetamine Eestist kaugel nõuab nii pühendumist kui missioonitunnet. Ma tänan südamest kõiki suure töö tegijaid – õpetajaid, õppijaid ja Eesti sõpru Kanadas. Soovin teile kõigile ilusat pidupäeva!
