1944 suurpõgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
1944. aasta septembris valitsesid Läänemerel tõsised tormid ja nii neis kui Vene lennukite pardarelvade tules läks põhja palju Eestist põgenenuid. Kui palju ja täpselt kes, ei teata seniajani, lihtsalt inimesed ja paadid jäid kadunuks, aga hinnanguliselt kaotas Eesti ja Rootsi vahel elu kuni 6000 eestlast.
Paul Reinsool vedas ja tema jõudis Rootsi, vaatamata sellele, et see, mille ta 16-aastasena koos nelja teise Saaremaa noorukiga ette võttis, oli hulljulge avantüür. Nimelt pole eriti teada, et veel keegi oleks lausa sõudepaadiga Rootsi pagenud.
„Käisin Kuressaare tööstuskoolis, kui sakslased mind 1944. aasta suvel lennuväe abiteenistusse kutsusid. See möte ei sobinud mulle üldse,“ rääkis Reinsoo ikka saare aktsendiga kümmekond aastat tagasi Toronto Eesti Kodus. „Näppasin kodunt purjeks voodilina, kirjutasin vanema öe raamatu vahel olnud järjehoidjale, et nüüd läheme ja oligi kogu hüvastijätt. Kui venelased hiljem vanematelt uurisid, et kuhu poiss jäi, vastati, et äi me tiia, kuhu saksa abiteenistuse eest putkas. Nüüd olen Eestis ikka mitu korda käinud, aga kahjuks pole mul Saaremaal enam ühtegi sugulast ootamas. Ometi tahaks veel kordki isamaad näha.“
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
