Kaunilt dekoreeritud saal (vil! Anne Meema ja vil! Kaire Hartley) ootas pidulisi, seintel olev näitus hõlmas piltlikult sadat aastat korp! Amicitia elust. Vanad ,,cut and paste“ pildid oli valmistanud auvil! Ellen Leivat 80. a. juubeliks, ja tänapäevased pildid digitaalformaadis koostasid auvil! Maaja Matsoo ja vil! Helle Arro.
Ligi saja kohalesaabunu hulgas oli tulijaid lähemalt ja kaugemalt, sest 100.a. juubel on suursündmus, mis jääb alatiseks osalejate mälestustesse kui üks oluline verstapost korporatsiooni ja ka omaenese elus. Hamiltoni haru, mis on aastate jooksul kasvanud, saabus kohale stiilselt luksusbussiga.
Lühidalt korporatsiooni ajaloost (kasutatud on Korporatsioon Amicitia albumi (Tartu, 1997) materjale).
Amicitia sünnipäev on 21. november 1924, kui Tartu Ülikooli Nõukogus registreeriti korp! Amicitia põhikiri. Asutajaliikmeid oli 12. Noori neide ajendas ühinema soov töötada isamaa heaks ja ennast arendada. Eesmärk oli luua naisüliõpilasorganisatsioon, kus kindla distsipliiniga kasvatatakse igakülgselt arenenud ja iseseisvalt mõtlevat akadeemilist naist. Korporatsiooni vaim vastas asutajate ideaalile sõprade ringist, kus valitseks sõbralikkus ja usaldus. Tähendab ju ka nimi Amicitia sõprust.
Värvikombinatsiooniks valiti sirelililla, tumeroheline ja kuldne, sümboliseerimaks julgust, lootust ja ausust. Värviteklid pandi esmakordselt pähe 13. detsembril 1924 peetud avapeol. Need värvid on tänase päevani kallid igale amicale erinevates maailma paikades.
Fotogalerii
Fotod: Maaja Matsoo, Silvi Matsoo, S. Lillian Lennox, Peeter Põldre
Konvendi elu Tartus algas 1925.a. algul, esimeseks mureks oli korteri leidmine. Juba algaastail hakkas peale aktiivne suhtlemine ka teiste akadeemiliste organisatsioonidega. Ka siseelu oli aktiivne – kanti ette referaate, loodi keeleõppe gruppe, moodustati võrkpallinaiskond, toimusid võimlemistunnid jm.
1937.a. loodi pealinna asunud vilistlaste ja kaasvõitlejate ühendamiseks korp! Amicitia Tallinna koondis.
Ja vähem kui kümme aastat hiljem tõestati, et Amicitia vaim pole kuhugi kadunud ka raskeil põgenikeaastail: 1952.a. loodi korp! Amicitia Toronto koondis; 1955.a. New Yorgi ja 1976.a. Seattle’i koondis.
Korporatiivne tegevus seiskus teatavasti seoses nõukogude võimuga. Umbes kaheksakümnel amical õnnestus sõjakeerises põgeneda. Ja vähem kui kümme aastat hiljem tõestati, et Amicitia vaim pole kuhugi kadunud ka raskeil põgenikeaastail: 1952.a. loodi korp! Amicitia Toronto koondis; 1955.a. New Yorgi ja 1976.a. Seattle’i koondis.
Kuigi nõukogude perioodil kodumaal korporatsioonid ametlikult ei tegutsenud, käidi vaikselt koos ka seal – koos tähistati korporatsiooni aastapäeva ja kaasvõitlejate tähtpäevi.
Akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide n-ö ärkamine toimus Eestis aastatel 1988-89. 1989.a. veebruaris tekkis Amicitia taastamise idee, mis üsna pea ka teoks sai. 17. novembril 1989 õnnistati Tartus Peetri kirikus korp! Amicitia lipp.
Sidemed Toronto koondisega tekkisid juba 1989.a. suvel, mis on püsinud tänase päevani: loomulikuks on saanud vastastikused külastused igal aastal, nii organiseeritult kommerssidel käies kui isiklike sõpruste läbi. Pidev on ka kirjavahetus, elades kaasa üksteise muredele ja rõõmudele.
Kui küsida mõnelt amicalt, mis on see, mis ühendab sadu erinevas vanuses naisi erinevatelt elualadelt, on küllap igaühel selleks oma isiklik vastus. Mõned märksõnad: isamaalisus, soov areneda ja õppida, kogeda midagi uut, rikastades üksteist erinevate väärtustega ja muidugi selle kõige ühine nimetaja – sõprus.
Laupäevane suurüritus algas erakorralise koosolekuga, kus võeti vastu kolm uut rebast: Eliise Leivat, Imbi Uukkivi ja Bronwyn Pajo. Järgnes kommerssi aktus, mille teadustaja oli kuldreb! Kristiina Hildebrandt, juubelikomitee peakorraldaja. Ta rääkis, kuidas 100 aastat tagasi kogunesid 12 julget naist, kes soovisid säilitada kooliaegset sidet ja anda usaldusväärsele sõpruskonnale kindlam organisatsioonivorm – täna tähistamegi seda saavutust, naudime koosviibimist amicadega ja meenutame, kuidas me tänapäeva jõudsime.
Kristiina kõneles, kui suur ettevõtmine on olnud juubeliürituste organiseerimine ja tänas juubelikomiteed suure panuse eest, samuti kõiki, kes on mitmel viisil kaasa aidanud nii rahalise annetuse, erinevate ülesannete, aja ja teadmistega.
Ta tutvustas pealaua taga istuvaid juhatuse liikmeid: esinaine vil! Anne Remmel, abiesinaine vil! Linda Norheim-Brooks ning rebasvanemad vil! Liina Sadul ja vil! Kristina Põldre, tänades neid tugeva juhtimise eest, tänu millele Amicitia jõudsalt kasvab.
Samuti lähetasid tervitusi meesorganisatsioonid – korp! Vironia, korp! Ugala, korp! Rotalia, korp! Sakala, korp! Fraternitas Estica ja Eesti Üliõpilaste Selts.
Samuti tutvustas ta külalisi teistest naiskorporatsioonidest, kes tõid tervitusi: Eesti Naisüliõpilaste Seltsist – vil! Talvi Parming; korp! Filiae Patriaest – vil! Heli Vanaselja; korp! Indlast – vil! Andrea Hermann; korp! Fidentiast – vil! Tamara Norheim-Lehela, kes ei saanud tulla, kuid saatis tervituse. Samuti lähetasid tervitusi meesorganisatsioonid – korp! Vironia, korp! Ugala, korp! Rotalia, korp! Sakala, korp! Fraternitas Estica ja Eesti Üliõpilaste Selts.
Tervitus oli ka Ontario peaminister Doug Fordi poolt.
Ksv! Susann Vahrušev, korp! Amicitia s/a esinaine Tartus saatis tervituse, milles ütles, et on ääretult uhke ja hea tunne seista siin, 100. juubeli lävel, ja tunda nii tugevat ühtekuuluvustunnet inimestega, keda ta pole kunagi kohanud ja kes asuvad temast 6000 km kaugusel; Tartu Amicitia ei oleks oma tänast nägu ilma Toronto koondise järjepideva toimetamise ja usuta, et Amicitia tegevus Eestis saab ühel päeval taas õitsele puhkeda. Ta meenutas ja mälestas lisaks asutajaliikmetele ka neid vapraid amicasid, kes Eestist II maailmasõja ajal põgenesid ning Amicitia endaga südames kaasa võtsid. „Amicitia elab, õitseb ja kasvab rohkem ja paremini, kui ei kunagi varem!“
Kristiina kõneles, et perekonna kasvamist on alati rõõm jälgida, avaldades tänu selle semestri rebasvanematele vil! Kristina Põldrele ja vil! Liina Sadulale, kelle töökus on aidanud Amicitial kasvada. Vil! Kristina Põldret, kes on aastate jooksul teinud palju Amicitia heaks ja teeb seda jätkuvalt erinevates rollides, austati kuldrebase tiitliga.
100.a. juubeliks oli kokku tulnud ka Amicitia lauluansambel, kes kaunistas üritust muusikaliselt. Kristiina kinnitas, et meie amicad armastavad laulda ja paljud kuuluvad erinevatesse Toronto kooridesse. Seda teades tegid meie praegune magister cantandi vil! Siobhan Giles koos endiste magister cantandide vil! Ingrid Silma ja vil! Linda Norheim-Brookesiga väljakutse Toronto amicadele, millest sündiski nimetatud lauluansambel juubeliürituseks.
See uudiskiri ühendas amicasid üle maailma, hoides meid kursis üksteise elude, pidustuste ja saavutustega. Elleni pühendumus aitas tagada, et meie ülemaailmne võrgustik püsiks tugev ja ühtne.
Kuldreb! Kristiina Hildebrandt kõneles, et 1990. aastate algusest kuni 2015. aastani töötas auvil! Ellen Leivat, kõrvuti fotograafide auvil! Maaja Matsoo ja vil! Sirje Lillian Lennoxiga väsimatult, et koostada Amicitia armastatud uudiskirja Per Aspera ad Astra. See uudiskiri ühendas amicasid üle maailma, hoides meid kursis üksteise elude, pidustuste ja saavutustega. Elleni pühendumus aitas tagada, et meie ülemaailmne võrgustik püsiks tugev ja ühtne.
Sõnavõtuga esinesid ka auvil! Ellen Leivat, auvil! Maaja Matsoo ja vil! Helle Arro, meenutades aastakümnetepikkust teekonda Amicitias ja tugevat sõprust.
Tänades kõiki ürituse korraldajaid ja kaasaaitajaid kinnitas Kristiina, et kõige suurem tänu kuulub sulle, amica, kes tõotad sõpruses meie värve ja valisid Amicitia.
Amicitia100 mälestuseks sai igaüks erilise kingituse – väikese kotikese kauni klaasist südamega, mille on kujundanud ja käsitsi meisterdanud meie andekas kunstnik vil! Ingrid Lupp.
Järgnes õestuspidu, kus peovanemateks olid vil! Silvi Matsoo, vil! Anne Remmel (esinaine), vil! Kai Virkus ja vil! Natalie Vompa. Õestuspeo pidukõnes rõhutas esinaine vil! Anne Remmel meie olulist akadeemilist panust, austades oma eelkäijaid ja vaadates tulevikku. Ta rääkis, et oleme osa globaalsetest eestlastest, kellest suurem osa ei kasvanud Eesti pinnal, olles põgenike järeltulijad – kuid meie hulgas on ka neid, kes kasvasid üles Eestis.
Anne rääkis aastast 1952, kui asutati korp! Amicitia Toronto koondis. See oli aeg, kui meie õed alles rajasid endi kodusid, harjudes uue maa, keele ja kommetega, olles kahe maailma vahel, püüdes seda kõike balansseerida. Tänapäeval on aga korporatsioon üks võimalustest, kus saame oma ilusat eesti keelt rääkida.
Oleme kõik erinevad, aga leiame teid, kuidas tunnetada, mis on õestus, kõneles esinaine, rõhutades, et kokkukasvamine väljendub vaikselt ja hiilib meie ellu – ja sul on teadmine, et oled hoitud ja armastatud. Ta peatus ka meie värvidel – helelilla, roheline, kuld, ning rääkis omaenda juurte otsingutest ja kahest identiteedist, mille kohta tal ilmus hiljuti raamat Two Worlds Within. A Memoir of Dual Identity.
Isamaakõne pidas vil! Kairi West, rääkides, kuidas ta tunneb Eestiga ühtekuuluvust ja kinnitas, et tema esivanemate maa on tal alati südames ja hinges. Nende peres on juba kolm generatsiooni amicasid ja ta ei jõua oodata, millal ta oma tütred Amicitia ridadesse astuvad.
Ta jutustas, kui väga ta soovis lapsena omale õde, aga ei saanud; kuid korporatsiooni astudes leidis ta neid kohe hästi palju.
Lipukõne pidas vil! Maaja Uukkivi, kes meenutas päeva 30 aastat tagasi, kui tema sealsamas saalis värvid sai – 70.a. juubelikommerssil, kinnitades, et sellest ajast saadik pole keegi vanemaks jäänud! Ta jutustas, kui väga ta soovis lapsena omale õde, aga ei saanud; kuid korporatsiooni astudes leidis ta neid kohe hästi palju.
Õestuspeo lõpul tervitati ja õnnitleti uusi värvikandjaid: Häli Puust, Geneviève Perron, Kaire Hartley ja Alexia Marten. Rebastest olid kohal ka Leiki Kopvillem, Maiki Müürsepp ja Heili Poolsaar; puudusid Helmi Hess, Livia Kelle ja Riina Pertens.
Järgnes ametlik pildistamine, milleks oli kohale tulnud Peeter Põldre.
Rikkaliku õhtusöögi eest hoolitses chef Susi Holmberg.
Rebasteater, mida juhendas auvil! Ellen Leivat (esireas par.), viis vaataja tagasi korporatsiooni algusaegadest tänapäeva, austades 12 asutajaliiget.
Pidu jätkus rõõmu ja lauluga, teades, et selle peo lõppedes ei saa otsa juubelipidustused, millega ollakse alles keskpaigas. Peatselt on sõitmas Eesti poole 16-liikmeline Toronto koondise esindus, et osaleda juubelikommerssil Tartus, seistes kõrvuti 300 amicaga õestusringis.
