Kanada unistus elas meie mõtetes pikemat aega, aga elu tegi vahepeal korrektiive ning reisiidee ei saanud seepärast kohe reaalsuseks. Aga ega me sellepärast mõtet maha matnud ja esimesel võimalusel võtsime asja uuesti kalevi alt välja.
Tagantjärele vaadates tundub ehk kõik see ettevalmistusaeg ja korraldamine siit- ja sealtpoolt ookeani üsna tühisena, aga samal ajal oli reisi ettevalmistamine mitmele inimesele ikka mitu kuud järjepidevat tegutsemist – marsruudi koostamist, inimestega kontakti loomist, kokkuleppeid ja broneerimisi, sobiva majutuse ja transpordi leidmist erinevates linnades ja linnade vahel kulgemiseks, vaatamist väärt objektide reastamist, piletite reserveerimist-ostmist ning reisiraha kogumist, arvepidamist jne. Sekka sattus ilmselgelt ka mitmeid magamata öid… Aga igatahes oli meil kohe alguses maha pandud plaan, et kõigile vaatamist väärt paikadele lisaks on meil ka kohtumised ning esinemised sealsetele eestlastele idakalda suuremates linnades Torontos, Montrealis ja Ottawas.
Nüüd, kus kaks nädalat Kanadas on seljataga ja oleme pilgeni täis laetutena tagasi Maarjamaal, on emotsioonid, mida Vahtralehemaalt kaasa saime, lihtsalt nii võimsad, et tahaks neid kohe kõigiga jagada. Sellist energiasüsti kui Kanadast pole me veel üheltki reisilt kaasa saanud. Rääkimata sellest, et ilm kostitas meid sealpool ookeani pea kõik need kaks nädalat suvekraadide ja päikese, ent samas sügisvärvides loodusega.
Iga päev oli uus ja huvitav – täis üllatavaid kohtumisi ja käimisi. Oma silmaga oli võimalus näha ja olla tunnistajaks Torontos KESKUSe ehitamisele ning kuulda selle tulevikunägemusest sütitava Ellen Valteri suu läbi ja – laulda otse ehitusplatsil! Tegime ka väikese omapoolse annetuse Keskuse heaks. Teadupärast saab ju igast väikesest heateost lõpuks kokku suur.
Ja Tartu College, millest enamik oli seni ainult kuulnud, sai meilegi väga koduseks ,,Eesti oaasiks“ keset 3 miljoni elanikuga Toronto linna tänu võrratutele inimestele – Piret Noorhanile ja Kai Kiilaspeale – , kes enda valdusi (VEMU; Eesti Elu toimetus) ja valdkondi tutvustasid. Ottawas sattusime tänu konsul Tiina Tarkusele ka visiidile Eesti saatkonda, kus suursaadik Margus Rava avardas oluliselt meie teadmisi Kanada ja Eesti suhetest.
Lisaks inimestele olid olulised ära vaadata ka sellised ikoonilised kohad Torontos nagu CN Tower ja Ripley’s akvaarium; muidugi Niagara kosk ning Montrealis Notre Dame basiilika koos ülilaheda valgusetendusega, lisaks ülisuur ja vägev botaanikaaed ning muidugi ka kunsti- ja ajaloomuuseumid Ottawas, ka Quebeci ajalooline vanalinn, mõni rahvuspark sinna vahele ja teisedki sellised ülivõrdes kohad. Käia Kanadas ja mitte näha näiteks Niagara koske, mis on maailma tuntumaid ja veerohkemaid – sellist mõtetki ei tekkinud. Pigem oli üksjagu plaanimist, et kõik põnev ja vaatamist väärt ajakavasse mahutada.
Kontserdikohad linnades olid enamasti kirikutes, kus sealne eestlaskond tavaliselt koguneb – Toronto Peetri kirikus, Montreali Jaani kirikus ja Ottawas läti pühakoda. Loomulikult ei jätnud me käimata-esinemata Toronto Ehatares, eakate eestlaste pansionaadis, mille elanikud rõõmustasid eriti ,,päris“ Eestist tulnute üle.
Tundsime kõikjal erilist soojust ning südamlikkust, kontserdijärgne suhtlemine oli alati üliarmas ning puudutas kõiki hingekeeli.
Eestlaste kogukond on igas piirkonnnas erineva suurusega, seepärast oli kuulajaid-vaatajaid kus rohkem, kus vähem. Püüdsime pakkuda erinevat repertuaari – nii kooriklassikat kui ka kaasaegset muusikat ning kuna osa meist mängivad väikekannelt, said vaatajad osa ka kandlelugudest, mis tundusid Kanada eestlasi väga võluvat.
Toronto Peetri kirikus saime osa koguduse sünnipäevast ja jumalateenistusest, millel me esinesime. Tundsime kõikjal erilist soojust ning südamlikkust, kontserdijärgne suhtlemine oli alati üliarmas ning puudutas kõiki hingekeeli. Mõtleme tänutundega teile, Anne Liis Keelmann, Mihkel Vaasa, Jaan Ranne ja Janne Laanemaa, kes te aitasite sealtpoolt kõiki neid esinemisi ja kokkusaamisi korraldada!
Igas suuremas linnas oli võimalus ka kohalike eestlastega ringi tuuritada, kes linna kohalikku elu tutvustasid. See oli hoopis teiselaadsem ja kirgastavam kogemus kui tavalise turistina ringi liikuda. Neid mõnusaid kulgemisi Kati ja ta pere, Marki ja Jaaniga mäletame aegade lõpuni! Eelkõige tänu neile tekkis kohe armas ja kodune tunne suurlinnades, kus meist pea keegi polnud enne jalgagi maha saanud.
Aitäh, Kanada, et sa meie vastu nii leebe olid! Aitäh, kõik need armsad kaasmaalased, kellega me Torontos, Montrealis ja Ottawas kohtusime! Oleme teile ääretult tänulikud kõige eest, mida meil õnnestus näha ja kogeda! Jõudsime äratundmisele, et pole mitte mingit vahet, kes-kus füüsiliselt elab, sest Eestimaa on meie kõigile oma ja üksainus. Kõige olulisem on see, et me seda maad ikka sügaval südames kanname ja seda imelist keelt kõneldes/lauldes alal hoiame.
Me usume ja loodame siiralt, et kohtume veel – kas siin- või sealpool ookeani!
Lähte Naiskoori mõtted pani kirja Elle Mets
Fotod erakogust