Välismaal elab ligi 200 000 eestlast – osa on seal sündinud, osa on sinna elama asunud ja osa oli sunnitud ühel või teisel ajal Eestist lahkuma. Igaühel on oma lugu. See on vaid üks neist.
Noorena tuli ette, et mulle valmistas piinlikkust (või vähemalt kohmetust), et olen väliseestlane – nii Kanadas kui ka Eestis. Mõnikord oli mul tunne, et olen kahe eri maailma laps.
Kõik algas juba esimesel päeval lasteaias Torontos, kui õpetaja pidi mu emale helistama ja paluma mind koju viia, sest ma nutsin pidevalt ega osanud peaaegu üldse inglise keelt.
Mitu aastat hiljem pidime multikultuursuse päeval tooma kooli oma rahvusroa, mida klassikaaslastega jagada, nii et mu vanemad nägid terve õhtu vaeva, et valmistada rosoljet. Ma eeldasin, et nad valmistavad pirukaid, mis kõigile kindlasti maitseksid. Mul oli selle roosa kalamaitselise möksi pärast nii häbi (kuigi praegu pean seda väga maitsvaks), et kui ma selle hommikul kooli viisin, ei pannud ma seda isegi lauale klassikaaslaste toodud roogade juurde, vaid jätsin oma kappi – kus see siis oma mahlas mitu kuud roiskus. Muidugi ütlesin vanematele, et kõigile oli rosolje meeldinud, ja rääkisin alles ligi kümme aastat hiljem, mis oli tegelikult juhtunud.