Eesti rahvakalendris on kadripäev (25. november) üks talve alguse tähtpäevi, mil välised sügistööd olid lõpetatud. Kadripäeval käidi ja käiakse ka tänapäeval kadrisanti jooksmas. Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid. See on talve tuleku sümbol. Nad kannavad maske, et neid ära ei tuntaks. Kadrisandid tõid peresse eelkõige karja- ja viljaõnne.
Kadride küllaminek algas ukse taga sissepalumislauluga ,,Laske sisse kadrisanti… Kadril küüned külmetavad, Kadril varbad valutavad!…“ Toas tantsiti, lauldi, küsiti mõistatusi ja paluti ande. Kadridele anti herneid, õunu, porgandeid, hiljem ka kommi ja küpsiseid.
Kadripaeval oli peamine toit lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud oad ja herned ning kadriõlu ehk kadrikahi.
Eesti Kodus oli meil oma Kadriema, kes ütles ka söögipalve. Menüüs olid hapukapsad vasikalihaviinerite ja ahjukartulitega. Magustoiduks pakuti kompotti vahukoorega ja ka kadriveini.
Kohalolnud olid varmad Estri esitatud mõistatusi mõistatama. Kuidas teiega lood on? Kas teate vastuseid?
1. Missgune silm ei jookse vett?
2. Õues mäena, toas veena?
3. Kasvab ja kahaneb, otsa ei saa kunagi?
(Kes ära mõistatab, see saab küllakutse meie järgmisele Eesti Kodu koosviibimisele, sissepääs prii!)
