Siis tuli ESTO. Minu onu, kes oli emigreerunud USA-sse pärast sõja lõppu, kutsus mind koos 9-aastase tütrega eestlaste suurpeole Baltimore'is. Ma enam ei mäleta, kuidas sinna läksime, aga meiega tulid kaasa ka kaks vanemat eesti prouat Long Islandilt. Peatusime Holiday Inn'is, mis oli täis eestlasi igalt mandrilt.
Ühel õhtul ootasime hotelli lähedal bussi, et sõita valguspeole. Meie ette sõitis üks härra Oldsmobile'iga ja küsis, kuhu on kavas minna ja lubas meid sinna sõidutada. Olime kohe nõus. Üksteist tutvustades sain teada, et see härra on Montrealist ja ta nimi on Erich. Ta pani mängima eesti muusika. Need tuttavad laulud, mida mina polnud ammu-ammu enam kuulnud, lõid kohe erilise imetoreda ja koduse meeleolu.
Peopaigaks oli suur Baltimore Memorial Stadium. Rahvast oli meeletult palju ja kõikjal kõlas eesti keel. Lehvisid sini-must-valged lipud koos USA riigilippudega ja publiku hulgas oli palju ülevas tujus rahvariietes inimesi. Minule oli see kõik uudne ja vaimustust äratav, sest ma polnud seni näinud koos nii palju väliseestlasi ega nii palju rahvuslippe.
Loe pikemalt Eesti Elu 7. juuni paberlehest
Lugupeetud lugejad, kõikides paikades maailmas – saatke meile oma mälupilte (kas eesti või inglise keeles) ning allkirjadega varustatud fotosid Estodest ja Lääneranniku Päevadest – neid tõeliselt meelespidamist väärivaist suursündmustest! Jagame ja hoiame oma kultuuripärandit, eriti silmas pidades tänavust kultuuripärandi aastat!
Ootame Teie lugusid ja/või fotosid: eetalitus@eestielu.ca või eetoimetus@eestielu.ca
