See ütelus ei saa kah õige olla, sest ilmasüita nalja pole ilmas ültse olemas. Keski peab alati milleski natuke süidi olema, muidu pole naljategemisel mõtet. Ega see ei pea miski suur süi olema. Suure süi eest antasse süidlasele kere peale vai tiritasse ta kohtukulli ette. Aga veikse puhul aitab, kui ta naerualuseks tehasse, seda pelgavad inimesed rohkem kui peksu vai kohtuärrat.
Kui mõtlema akata, siis inimesed on ültse imelikud. Sa ei tohi näituseks neile tõtt ütelda. Einoh, võid küll, ega selle eest trahvi ei saa, aga nad ei usu sind, kui sa tõtt kõneled. Tahad, et sind usutasse, siis viska aga villast. Mida paksemalt, seda parem.
No ütleme, et keski küsib sinu käest, mitu juuksekarva on ühe kena taami parukas. Sina põrutad, et üks miljun kuussada seitsekümmend kaks tuhat kolmsada nelikümmend kaks. Kohe usub. Ta ei julge küsida, et kust sa tead, sest sinul on vastus olemas: eks loe üle, kui ei usu. Ta teab seda ja igaks juhuks usub. Vai küsitasse, kui pikk on maakera telg. Sa võid ütelda, et kolmkümmend sülda vai kolmsada tuhat kilumeetrit, vahet ei ole. Kõik usuvad, sest kellelgi pole nii pikka tollipulka, et läheks su vastust üle kontrollima.
Aga pane oovivärati külge suur silt: KURI KOER, teise külge: VÄRSKELT VÄRVITUD. No mitte keski ei usu enne kui on väratist sisse läind ja penilt pureda saand vai pintsakuõlma ära määrind. Ja siis on veel sinu peale pahane, et püksid lõhki ja pintsak pintslis. Näitad talle silti, siis ütleb, et tema mõtles, et keski tegi nalja, ilmasüita nalja.
Nali on tõsine asi ja sellepärast ei saagi naljategemist igaühe ooleks jätta. Tuleb leida keski, kes seda kuntsi tunneb. Posserid parem ärgu proovigugi.
Kargu Karla
