Nagu teada, on lauljal valminud ka samanimeline ja samasisuline CD-plaat. Klaveril saatis Charles Kipper.
Et osaliselt eesti juurtega laulja on omandanud Eesti kodakondsuse, sellest saime teadlikuks Avo Kittaski sissejuhatava sõnavõtu kaudu. Kuulsime sedagi, et pool kontserdi sissetulekust suunatakse ta vanemate eeskujul Keila lastekodu toetuseks. Ja et ta kavatseb sõita järgmisel aastal Tallinna laulupeole ning sama reisi vältel anda kontserdi koos Avo Kittaski ja Charles Kipperiga. Kõigepealt aga äsjasest kontserdist ja selle kunstilisest küljest.
Stephen Belli kaunitämbriline lüüriline tenor on nauditav kõigis registrites, ülemistes võib mõjuda isegi jõuliselt. Hästi kontrollitud dünaamika, särav bel canto, puhas diktsioon, laulude tõlgendus reedab peent muusikalist vaistu. Lisagem laitmatud lavamaneerid – meeldivalt tagasihoidlikud, kuid enesekindlad – ja saame pildi kunstnikust, kes vallutab publiku kohe esimeste helidega.
Eesti laulud olid hästi ja maitsekalt valitud. Üheksa üldtuntud pala, kõik sobivad solisti häälematerjalile ja karakterile, paljud kuuldud armastatud Naan Põllu esituses, millest laulja kuuldavasti ongi nakatunud. Üldtuntus veeretab aga solisti teele ka ohtliku komistuskivi. See muudab teadliku publiku nõudlikuks, neil on ohtralt võrdlusi käepärast. Stephen Bell ei komistanud, ta jäi kindlalt jalule, suutis paeluda kuulajaskonda algusest lõpuni. Tema eesti muusika tunnetus oli ehe ja veenev, hääldamine selge ja loomulik. Pisut häirivalt mõjus mõnede häälikute liigne venitamine, raskusi oli kohati ka diftongidega. Kogu kontserdi nõrgimaks küljeks oli mõningate delikaatsete nüansside kaotsiminek keele oskamatuse tõttu. Heaks näiteks on Artur Kapi „Metsateel”, mille algus ja lõpp olid igati nauditavad, kuid keskmine osa, kus kõne element on eriti tugevalt rõhutatud, jäi kahvatuks. Sellises situatsioonis ei piisa hääldamisreegilite tundmisest ja täpsest jälgimisest, peab mingil määral keelt valdama.
Eesti laulude kõrval oli kavas möödunud sajandi inglise helilooja Gerald Finzi laulutsükkel Oh Fair to See, mis võimaldas kunstnikul end nii vokaalselt kui väljenduslikult ülimalt maksma panna. Koostöö Charles Kipperiga klaveril oli sujuv, saade peensusteni täpne ja subtiilne.
Valusaim ja häirivaim efekt kontserdilt oli visuaalne ning selles pole vist süüdi laulja, vaid tema keelelised nõustajad. Nägus kavavoldik olnuks muljetavaldav, kui poleks olnud tarvidust seda avada. Soovitan samasugust mitte Eestisse kaasa võtta, sest sealses kontserdipublikus leidub liiga palju inimesi, kes küll hindavad Karl Eduard Sööti ja Anna Haavat, kuid ei tunne neid heliloojatena; ja teavad, et Konstantin Türnpu ei ole Mart Saare varjunimi. Enne, kui keegi hakkab siinkirjutajat pahatahtlikus tähenärimises süüdistama, arvestagu järgmist tõsiasja: kunstniku laululised pisivääratused kontserdil on homseks unustatud, kuid kavalehed talletatakse ja neid võib keegi arhiivides aastakümneid hiljem piinlikkusega silmitseda. Mis puutub voldiku vahele paigutatud laulutõlgetesse, siis olen nõus oma arvamust nendest avaldama eraviisiliselt, avalikult – jei kommentaari!
Stephen Bell on kultuurne laulja, keda ihkame kõigest hingest omaks pidada ja omaks jätta. Tahaks loota, et ta entusiastlik suhtumine eestlastesse ja eesti muusikasse ei ole mööduv nähtus, vaid et ta edaspidi leiab mahti tungida ka meie kõlava ja väljendusrikka keele peensustesse. Aidakem kõik selleks kaasa, kel aga mahti, võimalusi ja oskusi leidub.
Eerik Purje
