In October, Eesti Elu continued its journalism workshop series at Toronto and Hamilton’s Estonian Schools. The workshop, which took place in-person and over Zoom for participants from Vancouver, included a short presentation and group discussion on the core tenets of journalism. To conclude the activity, students were asked to submit an article, photo series, or video interview that answered one of several prompts, designed to engage students in a creative exploration of their Estonian heritage. Winning submissions will receive a $150 prize, thanks to the generous support from the Integration Foundation in Estonia.
Read Vera Remerowski’s article below, in which she reflects on the restoration of her family’s farm and the treasured memories they’ve created there.
2019. aasta suvel mina käisin meie pere “Hindreku” talus esimest korda. Hindreku asub lõuna Hiiumaal ühes väikses külas nimetatud Õngu. Kuigi olin päris väike sellel ajal, ma mäletan et ma olin väga vaimustatud talust. Kõik oli nii ilus ja looduslik. Aga mis jäi kõige rohkem meelde oli maja ise. See oli suur ja punane, kogu interjöör oli tehtud nii ilusaks ja seal oli lihtsalt nii palju ruumi!
Hindreku talu living room
Mõni nädal tagasi ma hakkasin mõtlema, miks mu pere otsustas ehitada uue maja 1930ndatel aastatel, kui oli maailmas suur majanduslangus? Kuidas nendel oli küllalt raha? Ja kuidas oli seal üles kasvada sellel ajal? Sain kokku oma vanavanatädi Virve Talliga ja tema onu tütre Viia Roseniga et neid asju uurida.
Vanaselja pere on elanud Hiiumaal vähemalt 400 aastat ja Hindreku talus peaaegu 130 aastat. Isegi üks tamm on nimetatud meie pere järgi! 1932. aastal minu vanavanavanaisa ja mu vanavanavanaema otsustasid ehitada uue talumaja. “Vanaisa tahtis, et kõik tema lapsed jäävad sinna oma lastega,” ütles mu tädi Viia, kes sündis Õngul ja on kuulnud neid jutte terve oma elu. Teistes peredes jagati maad väiksemateks taludeks, et iga poeg sai oma kodu. Aga vanaisa ei tahtnud, et pere läheks laiali, ta tahtis, et oleks alati ruumi kõikide jaoks. “Maja oli väike ja vana, tahtsime paremat,” ütles mu tädi Virve.
Another view of Hindreku talu
Seal oli isegi veepump maja sees, mis oli väga haruldane sellel ajal. Hindreku oli ainuke talu Õngul, kus sai vett maja sees pumbaga.
“Jõukad me ei olnud, aga töökad olime,” ütles tädi Virve. “Väga töökad!” lisas tädi Viia. Vanaisa tõusis iga hommik vara ja töötas kuni hiljani. Õngu külas tehti ka talgud, kus naabrid aitasid maja ehitamisega. Maja sai valmis 1934. aastal ja oli väga moodne! Seal oli isegi veepump maja sees, mis oli väga haruldane sellel ajal. Hindreku oli ainuke talu Õngul, kus sai vett maja sees pumbaga.
Mitukümmend aastat hiljem Virve abiellus Johannes Talliga, kuid Johannes mäletas, et oli käinud Hindrekus, kui oli kümneaastane ja oli väga vaimustatud, “Ma ei usu küll, et ta mäletab mind, aga mäletab, et meie majas oli pump köögis!” ütles tädi Virve.
Kõik oli Õngul kena ja tore, aga 1946. aastal kui venelased olid võtnud üle Eesti riigi, nad võtsid ka Hindreku meie pere käest. Sellel ajal Hindreku sai kasutatud vene sõdurite koduks ja hiljem kohalike tööliste uhkeks suvekoduks. Venelased lammutasid peaaegu kõik kõrvalhooned. Kui Eesti viimaks sai vabaks, mu tädi Viia ja mõned teised Vanaseljad alustasid protsessi, et püüda Hindrekut tagasi saada. “1996.a maikuus oli siis paberite kaudu meie,” ütles mu tädi Viia. Siis hakkasid protsessi, et teha maja jälle ilusaks, ehitasid sauna, maalisid ja tegid palju teisi asju!
2019. a, kui mina käisin esimest korda Hindrekul, mul tekkis palju mälestusi. Esiteks ma mäletan, et minu vanemad ja Viia otsustasid süüa surströmmingut, mis on üks kääritatud rootsi kala. Minule ja mu õele ei meeldinud see lõhn, nii et me jooksime terve päeva ringi, maasikad nina ees, et ei saanud seda lõhna tunda.
Viia Rosen in front of Hindreku Talu, from when the family visited the farm in 2019
Üks teine asi, mis ma mäletan on, et pööning oli täis mänguasju, ma veetsin palju aega seal. Kahjuks pärast mitut päeva, millal mina ja mu õde mängisime pööningul palju, olime järsku veendunud, et seal elasid tondid, ma tõesti ei mäleta. miks.
Ma loodan Hinderkusse tagasi minna mingil ajal, et teha isegi rohkem mälestusi!
