Vaadates vanu artikleid väliseesti ajalehtedes koos rahvakalendriga, on võimalik saada laiema ülevaate sellest aastaajast.
15. detsembril aastal 1971 ilmus Toronto eesti ajalehes „Meie Elu“ artikkel „Aruande päevad: Jõulud – 1971“ esimesel leheküljel. Selles artiklis mainiti, et „Jõulud esinevad pööriajana. Vana rahvakalender andis sellele ajale nimetuse – talihari. Lõuna-Eestis kutsutakse jõule ka talvistepühadeks, talistepühadeks või talsipühadeks. On palju näiteid, kuidas talviseid jõulupühi vaadelda pööriajana. Eesti rahvakalendris näiteks seletati, et jõuluaja algus on 21. detsembril ehk toomapäeval. On usutud, et toomapäevaks tuleb kõik laenatud asjad tagastada ja võlad tasuda. On aeg saada raamatud korda, et alustada uuesti, sest toomapäev oli tuntud kui vana skandinaavia uusaasta. Ka kuusepuu tuppatoomine jõuludeks aitaks alustada uuesti – usuti, et kokkupuutest elusloodusega oli võimalik saada elujõudu.
28. detsembril 1963. aastal oli ajalehes „Vaba Eestlane“ teisel leheküljel artikkel „Vana-Eesti jõulud“. Seal seletati, et „arvati jõulude ajal olevat liikvel palju üleloomulikke jõude, millede vastu kaitsti end mitmesuguse tõrjemaagikaga. Selles olulisem oli tulede põletamine öö läbi.“ Eesti rahvakalendris selgitati, et jõuluõhtul süüdati küünlad. Kolga-Jaanis, Viljandimaal, oli kombeks süüdata õnneküünal kuuse juures. See, kelle küünal põles kõige kauem, elas kõige kauem. Rakveres usuti, et küünal peab põlema terve öö läbi hommikuni. Ka näeme tulede tähtsust teistes jõulukommetes – küünlad põlemas kuusel, küünlad põlemas haudadel.
Eesti rahvakalendris on kirjas mitmed taludele omased traditsioonid. Põllutööriistad pidi pühadeks ära panema, et hoida neid eemal kurjadest jõududest. Pärnus oli täpsustatud, et pidi hoidma tööriistad sarviku käest eemal. Taluloomadega oli seotud oma jõulukombeid. Jõuluõhtul näiteks anti loomadele leiba. Usuti ka, et jõuluõhtu keskööl loomad hakkavad rääkima. Urvaste külas Võrumaal öeldi ka, et kui keegi seda kuuleb, siis teda „viiakse ära“ – põhjus, miks keegi ei püüdnud neid kuulata. (Kuigi seda hoiatust vist ei võetud alati kuulda.) Kiire vahelepõige – 1951. aasta 19. detsembri ajalehes „Meie Elu“ kuuendal leheküljel artiklis „Mälestused meie oma jõuludest“ nimetati külaskäiku loomalauta südaööl. Ei tea, kas autor kuulis siis loomi rääkimas?
On veel mitmeid teisi jõuluuskumusi Eesti rahvakalendris. Kraasnas näiteks arvati, et kui oli palju tähti taevas jõuluõhtul, siis suvel tuleb palju marju. Amblas arvati aga, et ilus selge taevas jõuluõhtul toob järgmiseks aastaks hea viljasaagi.
Paljud meist elavad nüüd aga linnades või vähemalt enamikul ei ole suurt talu olemas. Kas jõuluõhtu taevas räägib midagi muud tulevast aastast? Kas koduloomadel on arutelu jõuluõhtu keskööl? Ja küünlad ikka põlevad haudadel?
Oleme ikka toonud eesti jõulukombeid Kanadasse ja neid põlvkondade kaupa edasi kandnud. Aga ehk on ka võimalik leida erinevaid tähendusi juba olemasolevate jõulukommetega siin Kanadas, mis meid seob veel eesti rahvakalendriga. Ehk vaatan sel jõuluõhtul mida taevas näitab. Ja valmistan alustada uuesti. Häid pühi kõigile!
