Augustis asusin elama Šveitsi ja liitusin Šveitsi Eesti Seltsiga. Sel aastal korraldati Šveitsi Eesti jõulupidu Šveitsis St. Moritzi külas, kuhu kutsuti üheskoos suusatama ja koos jõule tähistama. Täna kirjutan sellest, kuidas erinevad meie suusapäevad Põhja-Ameerikas ja Šveitsis.
Esimene erinevus seisnes selles, et enamus meist peatus hotellis Albana, mis on Eesti perekonnale kuuluv hotell St. Moritzis, kus väljas lehvib Eesti lipp. Kohale jõudes võttis Eestist pärit hotelli juhataja Malvika meid soojalt vastu värskete piparkookide ja eestikeelse jutuga. Põhja-Ameerika suusapäevadel on kõik omaette ja pole ühtegi hotelli, kus näiteks ööbitakse.
Teine erinevus oli nädalavahetuse programmi osas – kuigi olime suusamäel, siis korraldatud suusaüritusi ei toimunud. Põhja-Ameerikas on meil suusavõistlused, kus osalevad paljud ja siis paljud koos suusatavad. St Moritzis oli nii, et päeval oli vaba aeg, ilma sotsiaalsete plaanideta. Mõni käis ka matkamas või hotelli saunas aega veetmas… väga eestlaslik tegevus. Mina käisin koos teiste eestlastega suusatamas, aga ühtegi teist eestlast me mäel ei näinud. Kindlasti suusatamas käisid vist teised, aga Põhja-Ameerika suusapäevadel antakse sulle väike Eesti lipp, mida kiivri peale panna, et saab näha, kes veel eestlane on. Aga siin Šveitsis see nii ei olnud.
Kolmandaks erinesid meie õhtused üritused Põhja-Ameerika suusapäevadest. Esimesel õhtul oli meil hotelli restoranis õhtusöök broneeritud, kuid igaüks sõi omal ajal ja uute inimestega nii palju suhtlemist ei olnud. Teisel õhtul, kui Silvaplana kirikus oli jõulukontsert ja pidulik jõuluõhtusöök, kuulasime Šveitsi Eesti Seltsi presidenti Meribel Hagenit, kes laulis imelisi Eesti jõululaule suurepärase lauluhäälega, saatjaks Lea Scherer kontrabassil ja Benjamin Adriaensen kitarril ning nautisime ilusat ja uhket neljakäigulist traditsioonilist eesti jõuluõhtusööki. Õhtusöögiks olid verivorstid, leib, kiluvõileivad, hapukapsas ja kartulisalat, mille valmistas Setomaa kokk. Siiski istusime kõik laudades ja teiste laudadega nii palju suhtlemist ei olnud. Olen harjunud, et meie suusapäevadel on suured seltskondlikud üritused, näiteks Caribou Baaris Mont Tremblantis, kus õhkkond pole nii ametlik. Aga, see on nii võib-olla sellepärast, et Põhja-Ameerikas oleme me enam-vähem üksteist lapsepõlvest saadik tundnud, aga siin Šveitsis, enamus rahvas just alles kohtus.
Neljandaks erinevuseks oli see, et puudus Eesti-teemaline riietus – Põhja-Ameerikas on selleks alati Eesti värvidega peapael või kampsun. Võib juhtuda, et kuna suurem osa Šveitsi eesti seltskonna liikmetest on otse Eestist, pole riietus nii ‘lahe’ kui Põhja-Ameerikas.
Kokku registreerus suusapäevale umbes 130 inimest, kellega oli tore tuttavaks saada. Kuigi selline üritus oli veidi ametlikum kui Põhja-Ameerikas, oli siiski tore teiste eestlastega koos olla ja uute inimestega kohtuda. Tore, et eestlased üle maailma hoiavad kokku ja korraldavad vahvaid ja põnevaid üritusi, mille üle uhkust tunda ja oma Eesti juuri lähedal hoida.
