Seda on näha eriti USA pesa-, korvpallurite hulgas. Euroopas vutimängijad teenivad, kui see saabki õige sõna olla, pika-ajaliste lepingutega sadu ja sadu miljoneid. Mõni aastas nii. Kanadas on hokimängijad sellised. Kodulinna Vahtralehtede tuumik, neli mängijat, saavad sel hooajal kokku $46,65 miljonit „kompensatsiooni“. Neist üks, William Nylander keeldus mõne aasta eest hooaega alustamast, teisi sõnu streikis, kuni ta mitmemiljoniline aastapalgatõusu nõudmine täideti. Mullu uuesti, siiski sai järjekordse väljapressimise järgselt lepingule allakirjutatud enne mängude algust. Ja veelgi rohkem miljoneid. Aastas.
Ametiühingud, eriti need, mis esindavad riigitöölisi või monopoli palgalehel olevaid, teevad samuti. Kanadast kolm näidet. Air Canada pilootide streigiähvardus viis tohutu palgatõusuni. Ontario alkoholimonopoli töölised streikisid, võitsid. Kuna kärakat tuleb ikka müüa, riigiaktsiis on suur ja oluline. Ja siis postiamet, kelle ametiühingu (CUPW) töölised novembris-detsembris keeldusid üle kuu aja tööl käimast. Enne jõule, aasta tipphooajal – kaartide, kirjade ja pakkide saatmisel. Neid ridu kirjutades on nad juba üle kahe nädala tagasi tööl olnud. Kuid postis on ikka kinni paljud olulised ümbrikud. Vaid isiklikke näiteid. Novembrikuised arved pole veel saabunud. Pangakontode igakuised kokkuvõtted. Muid olulisi kirju, mida elektrooniliselt ei saa saata. USA postiamet hakkas vastu võtma Kanadasse suunatud posti alles sel nädalal. Nimekiri on pikk.
Streigil oli ja on tõsine majanduslik kahjum Vahtralehemaa seaduste järgijatele. Üheks heaks näiteks on heategevuslik organisatsioon Päästearmee. Mis toetab kristlikke põhimõtteid rakendades neid, kes on vaevas, hädas ja näljas. Jõulude-eelne periood on ajalooliselt olnud Päästearmee olulisem rahakogumise aeg. Inimesed on heldemad, paljud soovivad just suurema summa tšekiga annetada. Mida saab ju kõige hõlpsamini posti teel. Päästearmeele annetajad on valdavalt vanemad inimesed (55+), kes ei soovi pangaülekannet teha või ei usalda neid, isegi kui seda on võimalik teha. Päästearmee oma hinnangul, ajal, kui kodutuid on rekordiliselt, inimesi, kes on jõulude aegu tänulikud kuuma eine ja ajutise öömaja eest, sai poole vähem annetusi, kui mullu. Ning Päästearmee suunab tervenisti 82% annetustest heategevuslikele programmidele, vaid 18% on adminstratiivsete kulude katmiseks. Miljardite kõrval on nende kaotatud miljonid pisku, aga olulised.
Seda ka ajal, kui Canada Post töötab jubagi miinustes, teised firmad, kes pandeemia järgselt on saanud suurema osa pakkide kohaletoimetamise turust, võidavad veelgi, postiamet kaotab.
Miks valitsus varem ei sekkunud, seaduslikult saatnud CUPW tagasi tööle, on teadmata. Järjekordne väärsamm, mida saab ametist lahkuva peaministri Justin Trudeau arvele kirjutada. Kuna oli ilmselge, et kokkuleppele ei jõuta. CUPW nõudmised polnud ei praktiliselt ega majanduslikult tänapäeva maailmaga kooskõlas. Kokku oleks need läinud järgmise nelja aasta pikkuse lepingu jooksul (mille lõppedes võib CUPW jälle streikida!) maksma rohkem kui $3 miljardit. Peamiselt, kuna nõuti nelja aasta jooksul 24-protsendilist palgatõusu. Uskumatu tänapäeva kitsikus elavate perspektiivist. Seda ka ajal, kui Canada Post töötab jubagi miinustes, teised firmad, kes pandeemia järgselt on saanud suurema osa pakkide kohaletoimetamise turust, võidavad veelgi, postiamet kaotab. Ning pidage meeles, postiamet on riiklik, teoreetiliselt maksumaksja oma.
Oleks viimane postistreik vaid ainus selline. Kanadas üleskasvanud ja sõjapagulased mäletavad kindlasti paljusid Canada Posti streike. Üllatas aga nende ajalugu uurides, kui mitu sellist on läbi viidud pärast esimest, 1965. aasta illegaalset streiki. Kuuekümne aasta jooksul on neid enam kui tosin olnud: 1965, -68, 1970, -74, -75, -78, 1981, -87, 1991, -97, 2011, 2018 ning siis mullune. Alates 1987. aastast on valitsus legislatiivselt, see tähendab seadusandlust rakendades neid tagasi tööle käskinud. Vaid 1997. aasta oli erand, kui ei saadud kohe kokkuleppele, oli bürokraatide poolt esitatud käsk postkontorid sulgeda, kirjade, pakkide kohale viimine peatada. Ja siis lahendas föderaalne vahemees olukorra kärmelt.
Kanada üks parimaid poliitiliste arvamuste esitajaid, nii trükimustas, arvutiekraanil kui ka eetris telesaadetes on Andrew Coyne. 10. detsembril ilmus ta sulest Globe & Mailis kommentaar, pealkiri tõlkes – kujutage ette, tekitati postistreik ning keegi ei pannudki tähele. Kaks mõistet on olulised. Tekitati streik. Ja ei tehtud välja. Oleks pidanud ju. Sest paljud tegutsevad elektrooniliselt interneti kaudu ülekandeid tehes, ei kasuta kiriposti. Enam ei kirjutata isiklikke kirju paberile, kõik käib epostiga. Pensionäridele, Kanada väga võimsale ja vokaalsele demograafilisele grupile viidi ikka pensionitšekid koju. Kuid kuidas teistega? Kes ootasid raha, kas palka või arve maksmist. Väikeettevõtlus, kel olid pakid postis kinni. Nendest nii mitmed elavad ikka pärast pandeemiat peost suhu.
Ning nende hulgas on paljusid, kes enam Canada Posti ei usalda, ei kasuta tulevikus nende teenuseid. Jälle postiameti sissetulekus langus.
Streik läks väikeettevõtlusele maksma nende föderatsiooni CFIB järgi vähemalt $76,6 miljonit päevas, kokku peaaegu $2 miljardit. CFIB liikmed pidid leidma teisi viise klientidele kauba saatmiseks. Ning nende hulgas on paljusid, kes enam Canada Posti ei usalda, ei kasuta tulevikus nende teenuseid. Jälle postiameti sissetulekus langus.
Lõppematu isu olevat teatavasti rahvasuu järgi hundil ja hobusel. Tänapäeval, kui auto on suksu asendanud tuleb leida, et mugavusmaailmas on hoopis ametiühingutel täitmatu nälg. Nemad on tänapäeva ahned võsavillemid. Ei lähe korda teine inimene, ainult oma huvid loevad, isegi kui nii paljude jõulupühi rikutakse. Mitte ainult inimeste tuju, vaid ka nende rahakoti peale käies. Kuna kevadel võib CUPW jälle streikida, ajutine läbirääkimiste moratoorium lõpeb siis. Vaevalt, et Vahtralehemaa praeguses poliitilises olukorras on valitsusel motivatsiooni lõpuks seda kestvat ja korduvat probleemi lahendada.
