Subscribe Menu

Kanada päevikust: Isad ja pojad

On leitud, et kanadalased, kohtudes võhivõõra inimesega, räägivad alul ilmast. Kui paistab, et teine on sõbralik, hokist. Ja alles siis, kui juba tuttavateks on saadud räägitakse poliitikast. Talvel ilmast kirjutada on lihtne, liigume kohe siis hoki juurde, vaatame, kas see viib poliitikani.

Kolmekümne aasta eest oli Kanada ikka maailma tipus kui hokiriik. Kanada suutis olulistel rahvusvahelistel võistlustel kas võita või südikalt teiseks tulla. Nüüd aga pole võit sugugi kindel, nagu noortekoondise tulemused hiljuti on kinnitanud, Skandinaavia riigid ja eriti USA on suunanud palju raha ja tähelepanu oma noorte hokimängijate arengule.

30 aastat tagasi, 1995. aastal ilmus huvitav raamat hokimängijate ja nende isade kohta. Autoriks Roy MacGregor, kes alustas karjääri spordiajakirjanikuna ning on kirjutanud ka kunstnikust Tom Thomsonist, Algonquin Pargist ning keskkondlikel teemadel. Täna tema „The Home Team: Fathers, Sons and hockey“ sirvimine annab pildi ajastust, mis on kadunud. Isegi kui Kanadas on kõige rohkem laste-, noortehokiliigasid maailmas, ei kasva Vahtralehemaal enam Wayne Gretzky, Gordie Howe’i ja Bobby Hulli taolisi. Viimase kahe pojad Mark Howe ja Brett Hull jõudsid samuti NHL-i ning nagu isad on hokikuulsuste auhallis. Gretzky pojad on aga emasse, mõlemad on näitlejad Hollywoodis. Gretzky isa Walter on hokilegend: tänu talle sai poeg ajaloo parimaks litriviskajaks. Isa oli poja esimeseks treeneriks ja toeks. MacGregor leidis, et see põlvkondlik toetus oli ka toonase Kanada hokiedu saladuseks.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more