Kes poleks kuulnud küsimust: Mis on tõde? Piibli lehekülgedel esitas vangistatud Jeesusele selle küsimuse Rooma provintsi Juudamaa prefekt Pontius Pilaatus. Tänases postmodernistlikus maailmas tundub tõest rääkimine midagi ajale jalgujäänut. Igaüks tahab omada enda tõde ja mõte absoluutsest tõest, mille poole me kõik liigume, tundub ebamugav ja -sobiv. See on ka põhjus, miks Jeesus oli ja on paljude jaoks häiriv. Ta tuli tooma tõde – midagi fundamentaalset ja jäävat. Üks mu lemmik tsitaat tõe kohta on George Orwelli poolt kirjapandud: ,,Tõde on see, mis jääb püsima, isegi kui sa seda ei usu!“ Winston Churchill lisab: ,,Tõde on muutumatu. Ignorantsus võib seda rünnata, rumalus võib selle üle nalja teha, aga lõpuks on tõde see, mis jääb.“ Jeesus tuli ja kuulutas ning pakkus (ja teeb seda tänaseni) seda, mis jääb püsima. Tõde.
Kuid tõde üksi võib olla küllaltki halastamatu. Tõde võib olla hävitav. Vanemad on tõenäoliselt olnud korduvalt olukorra ees, kus nad mõistavad, et paljas tõde võib hävitada lapse julguse, loovuse või motivatsiooni. Kujuta vaid last, kes on äsja valmis saanud oma suurepärase kunstiteose ja toob seda oma vanemale näidata ja vanem ei näe seal midagi peale seosetu kritselduse. Või last, kes esitab oma esimese õpitud muusikapala, mille esitamisel ta korduvalt komistab ja jätab noote vahele… ja kui vastuseks on vaid objektiivne tõde. Me ei teeks seda. Ma loodan. Me julgustaks, me leiaks nendest sooritustest midagigi positiivset ja kiitmist väärivat. Seda võiks nimetada armuks. Jeesus tuli tooma tõde ja armu. Küll jah teises järjekorras – armu ja tõde. Mis on ka õige, sest kui me esitame tõde enne armu, ei pruugita armu enam kuulda ja näha.
Armu olen ikka defineerinud kui ärateenimatut soosingut. Thomas Carlyle ütleb aga, et arm on enamat kui ärateenimatu soosing. Kui sa toidad kerjust, kes sinu uksele koputab, on see teenimatu soosing. Kui sa teed seda aga ka pärast seda, kui ta on sind paljaks röövinud, siis see on arm ja halastus. Mõni nimetaks seda küll rumaluseks. Arm on teatud mõttes tavalisuse või normaalsuse piiri ületamine. See ei oleks vajalik. Seda ei oodata sinult. Aga sa teed seda ikkagi kellegi heaks. See on, mida Jeesus tegi meie heaks.
Vana Testamendi seadus ütles, kuidas asjad peavad olema. Jeesus tuli tõega, et seadus ütleb nii, aga sa ei ole suutnud selle järgi elada. Aus tõde. Kuid Jeesus tuli ka armuga, mis ütleb: ,,Ma olen tulnud, et minna koos sinuga!“ Anne Lammott on ütlenud: ,,Arm on see, et ta kohtab meid seal, kus me oleme, aga ta ei jäta meid sinna!“ Just nagu ühes kuulsamas tähendamissõnas, mida Jeesus jagas. Üks isepäine ja sõnakuulmatu lammas oli eraldunud karjast. Õhtu saabudes märkas karjane seda ning läks kadunut otsima. Ta leidis lamba kaljulõhest, kuhu ta oli kukkunud ja kust ta ei olnud võimeline ise välja ronima. Jeesus kohtas teda seal, kuid ei jätnud teda sinna, vaid tõstis ta õlgadele ning kandis koju. Seal kohtusid arm ja tõde. Ja meeldib meile see või mitte, just sellised lambad oleme me ühel või teisel moel kõik. Aga hea on teada, et Jeesus on ka seesama eile, täna ja igavesti.
Garace Fracesi ja Hubert Maini laulus ,,Mind kanna Sa“ on read: ,,Mind kanna Sa, sest tee mu ees on pime, siin varsti eksin ilma Sinuta! Kui näitab valgust Sinu arm ja tõde, siis õigelt teelt ei iial eksi ma.“
Õnnistatud alanud aastat kõigile!
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Timo Lige
