Elan Toronto südalinnas, üürikorteris. Väga mugav koht on. Saan tööle kõndida, kui viitsin – 25 minutit. Kui ei viitsi, lähen metrooga – 15 minutit. Koerner Hall on samuti veerandtunnise jalutukäigu kaugusel ja ka muu kultuur on käeulatuses, nagu poed ja söögikohadki. Kuna asun 1. ja 2. metrooliini ristumispunktis, on siit mugav igale poole minna. Parim lokatsioon jalamehele. Asun elu keskel.
Kuigi olen pärit väikelinnast Tartust, mis on täpselt minu mõõtu ja kahtlusteta koht nr 1 maailmas, meeldib mulle ka elu suurlinnas. Kui juba keset miljonilinna elada, siis mida kõrgemal, seda parem. Mulle meeldiks vist ka mäe otsas elada. Üks paremaid meditatsioonipositsioone – võimalus vaadata kõrgelt ja kaugele, silmapiiri poole. Mu Isabella tänava aknast jagus avarat silmapiirivaadet tükiks ajaks, kuid viieteistkümne aastaga on vaatevälja kerkinud kaheksa uut hoonet. Päris kinni pole vaadet veel ehitatud – justkui piiluauk on jäetud, kust näen endiselt Rosedale Valley rohelust ja taamal kõrguvaid tornmaju.
Kui olin oma korterisse kolinud, küsis Elmar Tampõld kord, kuhu mu aknad vaatavad. „Põhja,“ ütlesin. „Siis sa näed päikese peegeldust,“ nentis arhitekt. Just nii ongi. Ja mida rohkem uusi klaasmaju kerkib, seda rohkem peegeldusi tekib. Nii paistab mu aknasse praegu rohkem päikest kui viisteist aastat tagasi.
Meie majas elab palju geimehi, asume geiküla piiril. Kenad, viisakad ja hästi lõhnavad mehed on. Koertega ja ilma. Siis on ports üksikuid pensionäre, kellest mõned on siin elanud maja valmimisest peale ehk 1980ndatest aastatest. Järgmise rühma moodustavad uusimmigrandid nagu mina, kes endale korteriostu lubada ei saa. Need on enamasti noored pered, lastega ja lasteta. Enamasti ilma. Kui majja kolisin, teatas majahoidja entusiastlikult: „Meil pole siin peaaegu üldse lapsi!“ No selle üle on küll pentsik rõõmustada, mõtlesin. Sain aru, mida ta silmas pidas, kui paar korrust kõrgemal üks väike tegelane hilisõhtuti mööda põrandat põntsutama hakkas…
Teine tähtis teade majahoidjalt oli: „Aga lemmikloomad on meil lubatud.“ No väga armas, mõtlesin, kuigi mul loomavõtuplaani polnud. Neid koeri, kellega koos liftis sõidetud, on tõesti palju ja igat masti – enamus väga hästi kasvatatud. Seda tuleb tunnistada, et Kanada koeraomanikud on kaaskodanike suhtes hoolivamad kui Eestis. Seal pole veel iseenesestmõistetav, et kui võtad looma, siis vastutad ta eest ja ka head kombed tuleb sinul loomale külge harjutada.
Kuid erandeid on siingi. Kord oli mu ülemiseks naabriks mingi kahtlane tüüp. Pidin kannatama öiseid kuuldemänge, mida ta mu kohal etendas. Hääled, mis sealt kostusid, olid teinekord päris hirmutavad, samas oli võimatu aru saada, mida ta teeb. Püüdsin küll ette kujutada, aga… Kord kostus hääli, nagu lõhutaks seina maha. Mingid mütsud ja krohvi pudenemise raske rabin. Millal ta mu voodisse sajab, mõtlesin murelikult. Sel vennikesel oli ka koer, hääle järgi otsustades päris pisike. Aeg-ajalt oli koer täielikus paanikas – kiljus ja haukus nõnda, nagu kipuks keegi ta elu kallale. Kas ta omanik oli narkar, kellel katus sõitis? Jääbki teadmata. Õnneks kolis see veider vennike varsti minema.
Kord pani poiss püsti sellise peo, mis triivis jazzist kiirelt väga kaugele. Tümps ja naiste hääled muutusid aina valjemaks, kell oli juba kahe peal, aga lõppu ei paistnud kusagilt.
Tema järel tuli noor muusik, kellele meeldib kell 11 õhtul harjutama asuda. Kui ta seda üksi teeb, on veel OK, aga kui kohal on terve bänd, siis enam nii tore pole. Samas, noored mängivad jazzi, nii et igati kultuursed tegelased, ei passi nagu pahandadagi. Kord pani poiss püsti sellise peo, mis triivis jazzist kiirelt väga kaugele. Tümps ja naiste hääled muutusid aina valjemaks, kell oli juba kahe peal, aga lõppu ei paistnud kusagilt. Selleks ajaks oli majja tekkinud turvamees, kes siin öösiti vahti peab. Kui helistada, kuhu tarvis, läheb ta möllajate ukse taha. Kehastusingi siis torisevaks pensionäriks ning helistasin. Mõni aeg hiljem oli turvamees minu ukse taga ja küsis, kas sai parem. Kuulatasin – no oli vaiksem küll. Aga varsti võttis pidu jälle endised tuurid üles. Rohkem helistada ei viitsinud. Ei mäleta, kas ja millal magama jäin.
Järgmisel hommikul kostus ukse tagant taas koputus. Noor must poiss, peenike kui pilbas, suured juuksed peas ja häbelik nägu ees, teatas: „Hello! Ma tulin vabandama. Käisin just teie naabri juures… Meil oli eile pidu. Kas te kuulsite ka midagi?“ „No kuulsin ikka.“ „Mida te kuulsite?“ „Kõike…,“ vastasin. „Ma tõesti väga vabandan,“ lausus poiss, endal pahandust teinud kutsika ilme näol. Võtsin vabanduse vastu. No mis sa teed sellisega, täitsa normaalne noor inimene oli päevavalges.
Aga seda ma siiski ei mõista, miks pidutsedes nii lärmakaks peab muutuma. Eriti tüdrukud! See kiljumine ja kriiskamine, mis purjus naiste suust kostub, kõlab lausa võikalt. Selliseid hääli kuulen siin linnasüdames sageli. Eriti nädalavahetusel ja soojal ajal. Nendest häältest mu tänane kirjatöö tõukuski, aga nagu ise näete, läks mõte rändama.
Tuleb tunnistada, et siinne rahvas on võrreldes mu kaasmaalastega oluliselt häälekam, ka kainena. Eks Eestiski ole roppsuuröökureid (Enn Vetemaa klassifikatsioon raamatust „Näkiliste välimääraja“!), aga üldiselt ollakse seal siiski vaiksemad ja mahehäälsemad. See on midagi, millest siin, keset suurt linna, teinekord puudust tunnen – emakeele kodusest vaiksest kõlast.
