Käesolev nädalapikkune Kanada reis oli Kristiina jaoks eeskätt perega seotud, sest siin külastab ta õde Kadri Tüüri, kes on eesti keele lektor Toronto Ülikoolis. Samuti tuleb temaga kohtuma sõbranna, kes tegeleb võõrkeelte õpetamise uurimisega USAs Michigani Ülikoolis. Koos on neil plaanis talvises Kanadas natuke matkata.
Kui Kristiina sõbrad tegelevad inimkeeltega, siis Kristiina uurib bakterite omavahelise suhtluse keemilist keelt – molekule. Kristiina on tegelenud molekulide ja bakterite uurimisega nii Eestis, Itaalias kui Hollandis. Eesti Elule rääkis ta oma tööst ja uurimisvaldkonnast, mis sisuliselt puudutab meid kõiki.
Kristiina Vind (Tüür) sündis 1990.a. Muhumaal, kus lõpetas 2006.a. kohaliku põhikooli ja seejärel Saaremaa Ühisgümnaasiumi, siirdudes 2009.a. Tartu Ülikooli, kus ta uuris, kuidas uinunud bakterid üles ärkavad ning omandas bakalaureusekraadi bioloogias ning magistrikraadi biomeditsiinis 2015.a.
Konsortsium „European Training Network for Zero-Waste Valorisation of Bauxite Residue (Red Mud)“, kuhu kuulus Johannes, tegeles haruldaste muldmetallide teemaga, eesmärgiga väärindada alumiiniumi tootmisel tekkivaid jääke.
Samal aastal alustas tema geoloogist abikaasa Johannes Vind doktorantuuri Kreekas, kuna sai prestiižika Marie Curie Doctoral Networks stipendiumi. See on üle-euroopaline võrgustik, mille eesmärk on ühendada ülikoole ja tööstuspartnereid ning alati lahendada mingit suuremat probleemi. Konsortsium „European Training Network for Zero-Waste Valorisation of Bauxite Residue (Red Mud)“, kuhu kuulus Johannes, tegeles haruldaste muldmetallide teemaga, eesmärgiga väärindada alumiiniumi tootmisel tekkivaid jääke. Koos abikaasaga kolis ka Kristiina Kreekasse, kus nad elasid aastatel 2015-2018 ja seal sündisid nende perre kaks last.
Selle aja lõppedes kandideeris Kristiina oma erialal sama stipendiumiga samuti rahvusvahelisse konsortsiumi CARTNET (Combatting Antimicrobial Resistance Training Network). Suur oli rõõm, kui ta osutus vastuvõetuks, ning järgnevad kolm aastat elas pere Itaalias Milanos. Samal ajal tegutses Kristiina paralleelselt ka Hollandis, kus asus konsortsiumi akadeemiline partner Wageningen University & Research. Selles ülikoolis kaitses Kristiina 2023. aastal oma doktorikraadi.
Kristiina Itaalia töökoht oli ühes väikeses biotehnoloogiafirmas nimega Naicons. Ta uuris mulla sees elavaid baktereid – streptomütseete – ja nende võimet toota aineid, mis teisi baktereid tapavad. Mitmed streptomütseetide loodud ained on inimesed kasutusele võtnud ravimitena, mida kasutatakse infektsioonide vastu – antibiootikumidena.
Kristiina märgib, et tegelikult on enamus ravimeid pärit või inspireeritud elusloodusest, mida aga kasutame oma huvides. Kui püütakse teaduslikult leida kasulikke aineid, molekule elusloodusest, nimetatakse seda protsessi inglise keeles natural product discovery. Kristiina jaoks on see sama põnev kui maadeavastamine Robinson Crusoe jaoks. Eesmärgiks on leida senitundmatuid aineid, mida saaks kasutada inimeste tervise (nt antimikroobsed ained) ja toidulaua (looduslikud säilitusained, nt nisiin) edendamiseks. Rääkides kitsamalt antibiootikumidest, siis on teadlaste ülesanne leida aineid, mis oleks kahjulikud ainult sellele tõvestavale bakterile, kes inimese haigeks teeb, mitte aga inimesele endale, sihtides just seda õiget sihtmärki.
Mingi aeg oli kinni ka Kristiina töökoht, aga kuna tal oli kogutud andmeid, mida analüüsida, sai ta seda teha kodus arvuti taga. Ta mäletab, et rekord oli neli nädalat, mil ta ei väljunudki korterimaja hoovist.
Itaalias elades töötas Kristiina abikaasa kaugtööna oma erialal Eesti Geoloogiateenistuse juures. See võimaldas tal ka hoolitseda kodus laste eest, kellele lasteaiakoha saamiseks kulus kaks aastat. Nagu Kristiina ütleb, on tema töö selline, et ei saa öelda bakterile, et oota nüüd ja ära kasva, mul on vaja vahepeal lapsega kodus olla – seega oli pere elukorraldus kenasti paigas.
Nad olid elanud Itaalias 1,5 aastat, kui algas COVID-19 pandeemia, mille algusaeg oli eriti kriitiline just Milanos, kus nad elasid. Kunagi varem polnud olnud linnatänavad nii tühjad, inimestele oli kehtestatud vahepeal lausa liikumiskeeld. Mingi aeg oli kinni ka Kristiina töökoht, aga kuna tal oli kogutud andmeid, mida analüüsida, sai ta seda teha kodus arvuti taga. Ta mäletab, et rekord oli neli nädalat, mil ta ei väljunudki korterimaja hoovist.
Võrreldes elu Itaalias ja Eestis pandeemia aegu, ütleb Kristiina, et tegemist oli kõikjal tundmatu viirusega, millele puudus esialgu diagnostika ja ravi. Mitmed riigid läksid seda teed, et kehtestada elanikkonna kaitsmiseks maksimaalselt piiranguid. Itaalias võeti seda enamuses väga tõsiselt ja kanti korralikult maske, Eestis aga oli paljude jaoks raske just maskikandmise kohustus.
Esimene osa pandeemia-ajast üle elatud, lõppes ka Kristiina kolmeaastane stipendium ning pere naases Eestisse Tartusse. Omades teistes riikides elamise kogemust, mis on kindlasti avardanud silmaringi ja rikastanud maailmavaadet, näevad Kristiina ja ta pere oma tulevikku siiski Eestis, hinnates seda kui parimat paika laste kasvatamiseks. Tartus asus Kristiina tööle tootmise projektijuhina Eesti biotehnoloogiafirmas Icosagen, mis on tegutsenud 25 aastat ning mida tunnustati 2023.a. Aasta Ettevõtte ja Aasta Innovaatori tiitliga. Firma tegevus hõlmab biotehnoloogiliste toodete ja teenuste arendamist, tootmist ja müüki.
Ent juba käesoleva kuu lõpus siirdub Kristiina uute väljakutsete poole, asudes taas tööle bakterite vallas. Kristiinast saab teadur Tartu Ülikoolis, et tegeleda bakteriaalsete infektsioonidega – eesmärgiks on arendada kiiremat ja täpsemat diagnostikat, et inimestele saaks võimalikult ruttu määrata toimiva ravi.
Näiteks läheb inimene mingil põhjusel haiglasse, siis võib tal olla risk saada sealt mõni resistentne infektsioon, mille ravi on vahel keeruline. Selleks on vaja esmalt kiiret diagnostikat, et arstid saaksid alustada õige raviga.
Kristiina kõneleb ka ravimiresistentsusest, mis on tänapäeval muutumas üha suuremaks mureks ja tuleviku ohuks ning võib puudutada igaüht. Näiteks läheb inimene mingil põhjusel haiglasse, siis võib tal olla risk saada sealt mõni resistentne infektsioon, mille ravi on vahel keeruline. Selleks on vaja esmalt kiiret diagnostikat, et arstid saaksid alustada õige raviga.
Kristiina toob näite, et kui mingi protseduuri jaoks läheb inimene haiglasse – olgu see siis puusaliigese vahetus, vähiravi vm., sisaldab see protsess sageli endas antibiootikumiravi, mis võimaldab neid protseduure läbi viia. Kaasuvate haiguste ennetamiseks on meil vaja antimikroobseid ained. Nende alla ei kuulu ainult antibiootikumid, vaid ka antiviraalsed ning seeninfektsiooni vastased ained.
Kristiina sõnul on bakterid väga kavalad, korjates üles DNA-d, ning võivad seda enda huvides ära kasutada, tekitades resistentsust, mis tihti muudabki ravimise raskeks – seda näiteks mitmete infektsioonide puhul, mida varem suudeti edukalt ravida. Bakterid korjavad üles infot ja oskavad end osavasti kaitsta, mis on ka üsna loomulik, sest antibiootikume ei ole välja mõelnud mitte inimesed, vaid teised bakterid, ning bakterid on üksteisega koos elanud juba miljoneid aastaid. Selleks, et inimestel bakteritelt laenatud relvadest jätkuvalt kasu oleks, tuleb arendada diagnostilisi vahendeid, saamaks teada kahte asja: kes on see organism, kes meile muret valmistab ja omakorda, millised ravimid talle muret valmistaks.
Kristiina rääkis ka resistentsuse mehhanismidest ning sellest, et bakterid võivad vahepeal magada – sellepärast on alati oluline teha arsti poolt määratud antibiootikumikuur lõpuni, isegi kui inimene arvab end olevat kiiresti tervenenud.
Lühidalt kirjeldades ongi need teemad ja probleemid, millega Kristiina ja tema kolleegid igapäevatöös tegelevad. Seega töötab ta nii nende bakteritega, mis meid haigeks teevad kui teistega, mis oskavad teha neid molekule, et inimest terveks ravida.
