Just selletõttu ongi meite elamises võimalus teisest pääseda. Tema oma lollikasti ekraani ette, mina pistan nina raamatusse. Üks suures toas sohval, patjadel lesimas, teine kelleris kakanditega maad jagamas. Kut vahel akkab igav oma maa-aluses paratiisis, tõstan pilgu trükimustalt ja torgin oopis kärsa sinna, kuha arva lubatakse. Temakese kõrva võin istuda ainult siis, ku luban olla vakka. Minu kommentaarjumid ei olevat nii tähtsad ku nende suurte ninade, kes eetris murravad päid.
Juhtus möödunud pühapäival, et ei jõudnugi kelleri. Perast ommukukohvi teatas Kertu, et tuleb kohe istuda teleri ette. Seal ju jaam, mis ainult ilmateadeteks loodud. Et too Wiartoni Willi (mina ristisin ta ammu ümber Villibaldiks) teatab, kas talv kestab või tuleb kevade varakult. No tean küll, et metsümisejad ehk koopaoravad, mina pian neid urukiteks, kuna nad ju urust väljuvad, loetakse just sel päeval iromantideks. Või sünoptikuteks, ilmaennustajateks. Ku varju näevad, siis talve kestab. Kut see on narrus. Vari ilmub ainult päikesega. Mis sulatab lund ja soojendab. Pilvitus ei näita varju. Kudas siis saab kevade olla teel?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
