Pool aastat tagasi, kui meie uuestesündind riik Kristuse vanuseks sai, kirjutasin ma seitungisabas sellest jutu. Siis ma olin kindel, et meid Kristuse kombel risti ei lööda. Aga nüid paistab, et ettevalmistusi selleks ikke tehasse. Ajalugu ähvardab ennast korrata.
Täpselt viiskümmend aastat tagasi tulid kolm keisert Jaltas kokku ja jagasid sõjasaaki, kuigi sõda veel käis. Nüid ilda aegu olid seitse suurt Münhhenis ninapidi koos. Enda jutu perra pidasid nad plaani sõja lõpetamiseks, aga minu meelest pold see muud kui uus jagamine, sest sõjasüidlane istus nende ulgas. Mis mängu need Münhhausenid seal tegelikult mängisid, seda ei tea keski täpselt. Üht-teist sellest ju rahvale vihjamisi tilgutatasse, aga kui neist tilkadest poolt usud, siis võid kergesti uskuda vale poolt.
Kõik loodavad ameeriklaste peale, neil ju kõva trump peos. Aga venelastel on jokker ja see lööb iga trumbi üle. Mina pole kunagi elus suur kaardimängija old, aga perast eelmist sõda õppisin vangilaagris igavusest pritsimängu selgeks. Kui mind nende Münhheni mängijate ulka oleks kutsutud, ma oleks pakkund seitse trumbita ja mängind välja kah.
Ei, ameeriklastel pole tuhkagi peale Mäkktoonaldi. Nende Big Mac ehk suur mäkk ei kõlba süia ja toonalt ei kõlba riiki juhtima. Pidagu mõlemad endale, meie aukame vennaihu ja upitame oma vägilasele uue lauakoorma selga. Ja manitseme, et ta ikke siili õpetust tähele paneks ega iial ära ei unustaks. Ära lahmi lapiti, tedremunast võrsunu! Äsa aga serviti, siis on kogu sortsikari siruli ja sinu õimud ingavad kergemalt.
Vot pikemat juttu mina tänase tähtsa päeva puhul ei puhugi.
