Valdur Mikita on eesti kirjanik ja semiootik, sündinud Suislepas Viljandimaal 1970. aastal. Autor viibis Kanadas Kotkajärve Metsaülikoolis 2015. aastal ning oli üks peaesineja. Ta tutvustas seal oma 2013.a. ilmunud teost „Lingvistiline mets“, mis äratas suurt huvi Eestis ja ka väljaspool kodumaad.
„Mõtterändur“ ilmus 2022. a. ja sai kohe väga populaarseks. Raamat müüdi lühikese ajaga läbi ja pole praegu poodides saadaval. See käsitleb meie elu suuri küsimusi nagu eestlaseks olemine, kodu, maastikud, kultuur, loodus, keel, armastus, surm, universum, jne. Raamatus on lühikesed palad, mõttepildid, aforismid. Poeetilised kirjeldused ja filosoofilised mõtisklused teevad lugemise nauditavaks. Seda ei saa lugeda kui juturaamatut. Tuleb lugeda, mõelda ja seedida.
Raamat on formaadilt tavalisest veidi väiksem, seega taskuraamat, mugav endaga kaasas kanda, kui soovid. Žanri poolest võiks teos kuuluda mõttekirjanduse alla.
Autor tunneb muret Eestimaa metsade pärast, väites, et 2010-2020 oli Eesti looduse hävitamise kümnend. Ta väidab, et eestlase hingemaastik on mets. Seal käime endid laadimas. Ilma eesmärgita metsas istuda ja kuulata lindude laulu ja tuule kohinat puulatvades toob hingerahu. Oleme seda kaotamas tänapäeva tormilises kiirestimuutuvas maailmas. Elu on kolinud siseruumidesse, aeg on viimse minutini planeeritud. Meeleoluhäired, depressioon, masendus on meie ajastu nähtused.
„Mida pole inimene kunagi nii palju teinud? Ta pole söönud nii palju, õppinud nii palju, istunud nii palju, kuulanud muusikat nii palju, elanud nii kaua, saanud nii head arstiabi ja kannatanud nii palju psüühiliste häirete all, Paljusus on kaasa toonud igavese närvikriisi ajastu.“
Pole võimalik seda paremini väljendada.
Huvitav on lugeda eestlase ettekujutust surmast ja suhtumisest religiooni. Semiootikuna uurib ja otsib ta asjade tähendusi ja seoseid.
Raamatus on suur osa pühendatud Kodule, mida autor kirjutab suure tähega. Igal eestlasel on müütiline kodu, kas suvekodu, lapsepõlvekodu, vanematekodu. Autor leiab, et ükskõik kus me ka ei viibiks, ühendavad meid mälumaastikud, mälupildid meie Kodust, kus me üles kasvasime. Ta leiab, et koduõu on koht, kus loome ühenduse oma keha ja kosmosega. Ta idealiseerib vana eluviisi, vana talumaja, poolmetsikut taluaeda, rehealust, pööningut.
Mikita kirjutab: „See et praegune inimene ei tea, kes ta on ja milleks ta on, on üsna hiline nähtus. Praegu pole ei pärimust ega suurt suguseltsi, pole maailma, millesse sündida. Ilm loob ennast uueks mõnekümne aastaga, inimene näeb oma elu jooksul mitme täiesti erineva maailma sündi.“
Autor analüüsib eestlaseks olemist, valutab südant eesti keele ja kultuuri pärast. Ta väidab, et meile on omane elulaad „ootame, vaatame, mõtleme, kaalume, arutame“. Huvitav on lugeda eestlase ettekujutust surmast ja suhtumisest religiooni. Semiootikuna uurib ja otsib ta asjade tähendusi ja seoseid.
Humoorikas on raamatus esinev ja populaarseks saanud „tõelise eestlase test“, milles on loetletud viiskümmend eestlasele iseloomulikku tegevust. Toon siin mõned näited: et oled sirelipõõsast õnneõisi otsinud, välikäimlas ämblikuvõrke uurinud, vikatiga niitnud, kaerajaani tantsinud, võililledest pärga pununud, jne. Kui vastad õigesti kõigile küsimustele, oled kas Eesti tulevane president või vana inimene. Mina vastasin õigesti enamikule küsimustest. Järeldus – vana inimene.
Head lugemist ja mõtlemist.
Tartu College’is asuvas laenuraamatukogus on veel järgmised Mikita teosed: „Lingvistiline mets“ 2013, „Kukeseene kuulamise kunst“ 2017 ja „Eesti looduse kannatuste aastad“ 2018.
