Nii taandusid peolised peale paari lauset inglise keeles eesti keele peale, ja mu abikaasa jäi seltskonnast välja. Me enam ei läinud eestlaste üritustele.
Selle järel rääkisin eesti keelt vaid siis, kui külastasin vanemaid. Isa oleks soovinud, et oleksin abiellunud eestlasega, et mu tulevaste lastega eesti keeles suhelda. Kuid kas noorena keegi sellele mõtleb, kui valib elukaaslast? Kooli lõpetamise järel tulid pikad tööpäevad, lapsed, õhtukool ja kohalikud üritused. Eestlaste keskused olid kaugel. Mu eesti keele oskus taganes.
1978. a kolisime Seattle'isse. Me noored olid nüüd omal käel mujal, mul oli teine abielu ja elasin nüüd elavas eestlaste keskuses. Eestlaskond oli ka muutunud. Segaabielude tõttu eestlaskonnas arenesid kakskeelsed üritused. Esimesena toimus see rahvatantsuklubis, kuhu eestikeelsed noored tõid kaasa oma sõbrad või sõbrannad. Treenerid Andu Lauba ja Hilve Shuey andsid õpetusi inglise keeles.
1981 peeti Lääneranniku Eesti Päevad Seattle'is. Siit algaski mu huvi Eestiga seotud ürituste vastu: rahvatants, koorilaul, ühenduse leidmine kaasõpilastega DP-laagri koolidest, etnograafia. Iga üritus avas ukse järgmisele seiklusele. Sel esimesel LEP-l osalesin vaid koorilauljana, Aga mu eesti keelt mittevaldav abikaasa värvati solistiks, sest professionaalsele lauljale pole keele oskamatus takistuseks. Natuke oli tal siiski abi vaja „õ”-hääldamisega.
Ballil kohtasin koolist saadik esimest korda Geislingeni Eesti Gümnaasiumi (GEG) klassikaaslasi. Kogunesime laua ümber: Märt Liikane, Taavo Virkhaus, Linda (Joaorg) Jaanson ja autor. Lasksime võtta pildi, mille saatsin Vaba Eesti Sõnasse, lootes tõsta huvi, et tulevikus meid rohkem koguneks. Sellest algaski traditsioon koguneda pildiks järgnevatel LEP-del ja ESTO-del ja saata see ajalehte.
Kui 2000. aastal peeti Torontos ESTO, siis kogunesid 57 endist GEG-last Enn Kiilaspea poolt muretsetud Toronto Eesti Maja noorteruumi, et kätt suruda, uuendada sõprusi ja et pilti võtta! See kokkutulek avas mulle uue ukse: elulugude kogumiseks. Juba varem annetas õp. Johannes Aarik $100 seemnerahaks ja oli vaja leida vaid kedagi sidemetega GEG ühiskonnas. Koosolijad valisidki toimkonna, mille juhatajaks sai Lembit Palm-Leis. Lembit oli heade organiseerimisvõimetega ja värbas lennu esindajaid ülesandega õhutada elulugude kirjutamist. Tulemuseks toimetasin 500-leheküljelise albumi 260 elulooga, mis nüüd on paljudes raamatukoguses Eestis ja paljude GEG-laste raamaturiiulitel.
See 1981. a peetud LEP tekitas mul huvi rahvatantsu vastu, aga arvasin, et olin liiga vana. Seattle'is oli rahvatantsuklubi nimega „Mürakarud”, mida juhendas Arvo Verkaamer. Nad harjutasid peale kooli või tööd igal nädalal. Aga harjutustel oli meestest puudus, sest paljud pidid hamburgereid “flippima”, et teenida kooliraha. Tulin harjutustele, et täita seda puudust. Ajaga lubati mul ka esinemistest osa võtta ja sain teadustajaks, kui oli etendusi kohalikule rahvale. Neis tuletasin vaatajaile meelde, et Eesti on okupeeritud maa ja tänasin, et Ameerika ei tunnustanud Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu.
Kui Toomas Metsala organiseeris 1990. a rahvatantsugrupi, et Eestis laulu- ja tantsupeost osa võtta, siis otsustasime ka liituda. See oli haruldane elamus kaasa teha, sest see oli esimene kord, kui lubati eestlasi lääneriikidest esineda. Võtsime laulupeo rongkäigust osa sildiga, mille valmistasid kohalikud korraldajad. Panid linna nimeks „Seatl”, nagu see võis neile kõlada telefonitsi antud juhistes. Marssides hõigati meile „Elagu Ameerika!” ja meie vastu „Elagu Eesti!”. Kurk kipitas, kui oma sünnikohast Narva maanteel möödusin.
Et kohtasin LEP-l Taavo Virkhausi, avas teisi uksi. Nimelt 1990, Eesti laulupeo ajal, oli ette nähtud orelikontsert Niguliste kirikus (Tallinna südalinnas). Orelikunstnik oli Ines Maidre, seesama, kes 2013 kevadsuvel andis mitmes Ameerika linnas kontserte. Tänu Taavo Virkhausi kontaktidele võeti mu abikaasa laulma solistiks kontserdile. Jälle elamus!
Peale 1981.a hakkas mu keeleoskus paranema. Kui olid Seattle'i Eesti Seltsi juhtkonna valimised ees, paluti mind kandideerida, sest varem teeninud juhtkond hakkas väsima ja oli vaja uut verd. Isa kirjutas siis mulle kirja, et ma ei tohi lasta end valida, sest räägin nii viletsalt eesti keelt. Koosolekul lugesin isa kirja ette. Aga ajad olid muutunud ja nähtavasti mu kohmakas keeleoskus ei pidurdanud. Ja sain esimeheks.
Muidugi esimehena astusin kõikidesse alam-ringkondadesse, nagu Eesti Pärandus Kogu, mida juhtis Ene Moks. Tema valmistatud rahvarõivais esinen veel praegugi, kuigi pintsak on vähenenud ja nööbid on pingul. Muidugi tegin kaasa laulukooris, mida juhtis Aino Mägi. Koor esines järjekindlalt LEP-del. Ja see parandas ka mu keelt. Samal ajal õhutasin, et me Seattle Teated toimetaja lisaks midagi ka inglise keeles, et meil oleks rohkem asjast teadlikke, kui oli vaja demonstratsioone korraldada, aga see minu ajal ei õnnestunud. Meie vajadus eesti keeles suhelda liidab meid vanureid ja samal ajal hoiab nooremaid eemale.
1983 peeti LEP San Franciscos. Seal anti mulle võimalus näidata oma eelmisel aastal Eestis võetud fotosid. Rahval oli janu näha, kuidas elu Eestis oli, sest Eestis käidi harva. (Isa soovitas mul mitte minna, sest viisas seisis, et lähen Nõukogude Liitu.) Korraldaja härra Gürner soovis, et teen kaks ettekannet: ühel korral olgu kommentaar eesti ja teisel inglise keeles. Aga mõlemal korral tõid eestlased kaasa palju eesti keelt mitterääkivaid ja sooviti ingliskeelset kommentaari. Otsustasin, et on tähtis Eesti olukorda propageerida väljaspool me immigrantide ringkonda ja seega pidasin mõlemad ettekanded inglise keeles. Me pidime ju noori ja kohalikku rahvast kaasa tõmbama.
1984 toimus ESTO Torontos. Selle raames peeti vägev rongkäik läbi linna. Seattle'i Eesti Seltsi esimehena kõndisin Seattle'i grupi ees, kandes seltsi uhket kuldse pitsiga Eesti lippu. Kahjuks anti mulle kaasa ainult pool lipu vardast — alumine pool jäi Seattle'isse. Pidin seda lippu hoidma vaid selle 10 cm pikkust vardajuppi hoides. Aga tegin ära, kuigi käsi valutas pingutusest. Kahju, et sellest ei võetud ühtegi fotot. Otsustasin, et tulevikus kontrollin, mida mulle kaasa antakse.
Üks Vancouveris peetud LEP avas mulle jälle uue ukse. Seal tegi Ene Moks väljapaneku maakaartidega, mis näitasid, kus me hõimurahvad asuvad. See tegi himu uurida, kust on eestlased pärit, arvestades, et meie keelt ei loeta Euroopa keeleks. Seda uurin veel praegugi. Samal LEP-l vaatasid paar poissi neid maakaarte ja purisesid kange aktsendiga eesti keeles. Paar hallipäist eesti meest kuulsid seda ja põrutasid „Poisid! Õppige õieti rääkima!” Ma ei usu, et need poisid peale seda enam eesti keeles rääkisid. Kahju, nad ju püüdsid!
Vancouveris panin välja ka Eesti esimese päeva postmarkidega kirjaümbrikute kogu. See ei äratanud palju huvi, kuigi tean, et Connecticutis on veel praegugi noori, kes õpivad Eestit tundma markide läbi tänu proua Rakfeldile. Kui avastasin, et me ajalehtedest polnud kedagi kohal, et Vancouveri päevadest kirjutada, tegin seda ja kuna ajalehed seda kasutasid, andis see mulle julgust ka edaspidi kirjutada. Siiski Hellar Grabbi andis mulle mõista, et peaksin laskma parandada, mida kirjutan.
Hilisemad LEP-d Portlandis avasid ka teisi uksi Eestiga tutvumiseks. Korraldajad tõid „abivägesid” Eestist. Kolmel järgmisel LEP-l ühinesid rahvatantsurühmad Eestist Portlandi „Tulehoidjatega”. Külalisi majutasid kohalikud eestlased. Tänuks nende panuse eest võimaldati neil jääda Portlandi nädalaks, et näha ümbruse vaatamisväärsusi. Puudu oli transpordiks autosid. Kuigi elan USA lõunaserval, annetasin oma üüritud auto ja enda autojuhiks. Oli tore eesti keelt rääkida ja sõprusi luua. Tasu oli mitmekordne: kui Tulehoidjaid kutsuti Eestisse ringreisile, võeti mind ka kaasa ja etendustest osa võtma, mis oli unustamatu ja mida turistina ei saa kunagi läbi elada. Hiljem olen Eestis kohanud mitmeid rahvatantsijaid, kellega Portlandis tutvusin.
Alates Seattle'i LEP-st 1981 olen osa võtnud igast LEP-st praeguseni, lauldes laulukooris ja tantsides rahvapidudel. Sel suvel lähen ka San Franciscosse. Iga üritus on mind ligemale viinud arusaamisele meie lähtekohast ja rahvast. Mu keeleoskus jääb puudulikuks, sest eestlastega kokkupuudumisi on mul harva. Ma ka ei oska vahel mõnda sõna ajalehtedes, mida Eestist tulnud toimetajad kasutavad.
Mida soovitan seoses LEP-de ja ESTO-dega? Ärge olge pealtvaatajad – tehke millegagi kaasa ja ajaga leiate, et teid ootavad järgnevatel ESTO-del/LEP-del sõbrad. Ja ärge laske eesti keele puudulikkuse tõttu end eemale hoida. Kõik ju oskavad inglise keelt ka.
Arved Plaks
