Ühest küljest tundub uskumatu, et COVID-19 pandeemia puhkemine sai alguse vaid viis aastat tagasi, sest see tundub kohati väga kauge ajajärguna – kõik need igapäevased uudistekonverentsid, rasked numbrid haigusjuhtudest, hospitaliseerimistest ning kaotustest, sulgemised ja piirangud viiruse leviku tõkestamiseks. Täiesti uue pöörde võtnud elud, kohanemine muudatustega, kus sotsiaalne distantseerumine, aga ka karantiinid ja isolatsioonid said elu lahutamatuks osaks. Uus reaalsus tõi kaasa uusi kombeid, nagu koolide sulgemisega kaasneva distantsõppe, Zoom-kohtumised nii tööalaselt kui ka pere ja sõpradega suhtlemiseks. Tehnoloogiaga said sinasõbraks ka paljud vanemaealised, kelle jaoks polnud see varem olnud nii vajalik.
Teatavasti tuli sel ajal töötada kõrgendatud pinge ja stressi all, mis jättis oma jälje, tuues kaasa läbipõlemisi, ning mitmedki lahkusid oma erialaselt töölt.
Kanada Meditsiiniassotsiatsioon kirjutas sel nädalal õppetundidest, mis seoses pandeemiaga tervishoiu valdkonda puudutanud. Üheks selleks on kindlasti tervishoiutöötajad ja nende igakülgne heaolu – turvalisus, töökeskkond, koormus jm. Teatavasti tuli sel ajal töötada kõrgendatud pinge ja stressi all, mis jättis oma jälje, tuues kaasa läbipõlemisi, ning mitmedki lahkusid oma erialaselt töölt.
Kui kontorirahvas sai enamuses jätkata töötamist kodust, siis olid eesliinitöötajad just need, kes pidid piltlikult öeldes „lahingusse astuma“; algul oli ka vajalike isikukaitsevahendite varustuse seis kriitiline. Tervishoiutöötajad, kelle olemasolu oli olnud senini väga loomulik, leidsid ühtäkki suurt tunnustust oma panuse eest – mäletame ju kõik neid ilusaid tänusilte ja väärtustavaid sõnumeid. Enamuse inimeste teadvusse jõudis ka hooldekodude teema, mis pandeemia aegu oli sageli tulipunktis, samuti üksindustunde ning vaimse tervisega seonduv.
Viis aastat on möödunud, maailm on edasi läinud ning oma koha võtnud uued väljakutsed. Mida pandeemia aeg inimestele õpetas, on küllap individuaalne, ent tervise suuremat väärtustamist kindlasti.
