Me vajame olla armastatud. Meid on loodud nii. Üks sagedasemaid ütlusi, mida kristlaste suust kuuleb, eriti kantslist, on see, et Jumal armastab sind. Nii mõnigi võib seepeale aga küsida: ,,Kust sa tead?“
Usun, et iga inimene, kes isegi dogmaatiliselt usub, et Jumal armastab, on jõudnud oma elus hetke, kus ta on selles kahelnud, sest ta ei tunne seda. Olukorrad on kõnelemas otsekui midagi muud. Kas Jumal armastab mind, kui ma kogen selliseid kannatusi? Kas Jumal armastab mind, kui ma olen teinud midagi sellist? Kas Jumal armastab mind, kui ma ei koge Tema abi? Need on omamoodi loomulikud küsimused meie kasvamise teekonnal.
Me kahtleme Jumala armastuses, sest omistame Jumala armastusele inimliku armastuse piiratuse. Ehk me usume, et Jumal armastab meid nii, nagu meie suudame armastada. Ja isegi parimat püüdes, armastame me tingimuslikult. Me armastame neid, kes meile meeldivad ja kes meid armastavad. Me armastame, kui armastatu mahub meie poolt loodud raamidesse ja mõõtkavasse. Sealt väljudes lõppeb ka meie armastus. Tundub ju loomulik. Miks ma peaks armastama kedagi, kes mulle ei meeldi, kes mind alandab, kes mind põlgab ja kes soovib mulle halba? Ja siin on piir, kus jumalik armastus eristub inimlikust.
Paulus kirjutab: Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. (Rm 5:6) Enne, kui me oleks saanud midagi halba või head, väärikat või vääritut teha, on Ta meid armastanud. See tähendab, et me ei saa sellele, et Ta meid armastab, mitte midagi juurde anda ega mitte midagi ära võtta. Ta lihtsalt armastab. Martin Luther, kelle jaoks just Pauluse kiri roomlastele sai elumuutvaks, ütleb, et ,,Jumal ei armasta meid sellepärast, et me oleme head, vaid me saame olla head, sest Ta armastab meid!“ Piiskop Johannes Chrysostomus (349-407) on öelnud, et ,,Jumal armastab meid meie nõrkustes, et me võiksime Tema armastuse läbi tugevaks saada.“
Pauluse jaoks on Jeesuse ohvrisurm tõestuseks Jumala tingimusteta armastusest, mis omakorda on tõestus sellest, et Jumalat tasub kõiges usaldada. Tundub ju loogiline, et kui keegi on meie heaks valmis tegema midagi suurt, midagi väga ohvrimeelset, siis on teda põhjust usaldada muuski. Paulus kirjutab: ,,Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?“ (Rm 8:32) Jeesus lisab: ,,Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Mt 7:11) Me kahtleme aeg ajalt Jumalas ja Tema armastuses. Me küsime, kuidas Sa, Jumal, lubad midagi sellist, miks sa ei sekku, miks sa ei vasta? Kuid kõige selle keskel saame me alati pöörata pilgu Kolgata mäele, kus on kolm risti ja keskmisel ristil on Jumala poeg, kes jättis taevase au, et kogeda alandamist, ebaõiglust, füüsilist ja vaimset agooniat ning surma, sest Ta armastab meid. Isegi kui meie peaksime kõigele sellele vaadates ütlema ükskõikselt: ,,Muinasjutt!“
Rahulikku paastuaja jätku!
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor Timo Lige
