Kuid ei saa heldekäeliselt lihtsalt raha teistele anda sinisilmses lootuses, et seda ei kuritarvitata. On vaja administraatoreid, mõtete ja tegude läbiviijaid, ka neid, kes valvavad riigikukru juures, et raha juurde nii hõlpsalt ei saaks. Juvenalis küsis kaks tuhat aastat tagasi Vanas-Roomas: Quis custodiet ipsos custodes?. Kes valvab meie valvureid? Demokraatias on valitsus see, kes teoreetiliselt tagab, et riigiaparaat, riigiorganisatsioonide süsteem, väljakujunenud bürokraatia tegutseb nagu peaks.
Nii on kujunenud välja avalik sektor, riigitöölisi on tarvis. Kuna nad on maksumaksja palgal, peaks nad ka neile vastutama. Aga mitmes riigis on riigisektor kasvanud selliseks, et ohustab majanduslikku stabiilsust, rääkimata kasvust. Miks muidu oleks Donald Trump loonud DOGE, akronüüm tähendab The Department of Government Efficiency, valitsuse saavutusvõimelisuse departemangu. Paremini saaks seda kirjeldada kui teovõime, tõhususe tagamise huvides loodud riigiametit, irooniana aga uus bürokraatiline organisatsioon, mis teiste tiibu kärbib. DOGE juhtimine anti Elon Muski kätte, irooniana jällegi vaid maailma rikkama mehe otsustada. Ning egas kröösused ausalt selleks saa. Ega jää. Kaalugem vaid Trumpi enese mitmeid pankrotte.
Jätaks kõrvale USA tariifide rakendamised, mis on küll selle kuu lõpus toimuvate riigivalimiste võtmeks. Vaid kaaluks üht teist olulist muret, mis haakub majandusliku tuleviku stabiilsusega. Millest praeguseni pole poliitikud avalikult kampaania käigus sõna võtnud, esitanud seisukohti. Olles aga väga teadlikud sellest, et Trumpi toetajad kiidavad DOGE’i tegevust heaks. Kuna paljude sealsete silmis on mugavus nii juurdunud, huvigruppide aktiivne tegevus, nõudes võrdsust võimetele vaatamata, ühiskonna koostisosade peegeldamiseks avalikus sektoris on käest ära läinud. Nahavärv ja sugu otsustavad rohkem kui oskused, võimed, haridus ja teadmised.
Avalikkuses on vaja ka vaba eneseväljendust. Demokraatia neljas kolonn on sõltumatu ajakirjandus, peavoolumeedia. Viiendaks kolonniks nimetatakse sotsiaalmeediat, mis paraku mõjutab üldsuse arvamust palju enam, kui tal selleks peaks võimu olema. Vaekauss on vasakule kaldu, tasakaal vähemalt viiendas kolonnis on kadunud.
Nii peab rõhutama, et valimiste eel peaks ikka mõtlev, teadlik, murelik kodanik pigem peavoolumeedias ilmunud esitatud arvamusi seedima kui säutse. Esmaspäeval ilmus Globe & Mailis arvamuslugu sellest, kuidas kanadalased peaksid muutma suhtumist avaliku sektori töövõimesse. Mitte sugugi DOGE-lik, aga tasakaalukas kirjutis, et siin riigis vohab bürokraatia ja et kunagine tervitatav ametiühingute eksistents tööliste kaitseks on Vahtralehemaal selliseks kujunenud, et avalikus sektoris halvab see paljuski võimeid.
Donald J. Savoie on Université de Moncton ülikoolis Kanada Uurimusinstituudi esimees, kes on kirjutanud olulise raamatu Speaking Truth To Canadians About Their Public Service, millest on leida arvustusi internetis. Savoie artikkel võrdlebki sel teemal USA ja Kanada riigisektoreid. Siin on nende osalus riigi SKT, sisemajanduse kogutoodangust 42,5%, USAs on see 36,3%. Seda enne DOGE’i, Muski laastavat, nagu kettsaega raielangil tegusemist.
Kuid Kanada riigisektori tööliste arv aina kasvab. Viimase viie aasta jooksul on bürokraatide arv kasvanud 3,7% per annum. Väidetavalt pandeemia tõttu, kuid seda on raske uskuda. Enne pandeemiat oli seal kasv kriips alla ühe protsendi. Mis peegeldas erasektorit.
Häid bürokraate on palju, aga siidivedajate olemasolu, ka nende, kes peavad oma töökohta kuidagi mõttetu tegevusega õigustama, õõnestab tasemel tööliste moraali, töövaimu, valmidust, teenuseid, mille täitmise eest nad ju ometi palka saavad.
Savoie ei peagi rõhutama seda, et kanadalased ei ole rahul bürokraatidega. Tema sõnul maksud ei too vastavaid teenuseid. Ta väidab, et paljuski on süüdi ametiühingud ja ebakompetensed administraatorid, kelle töökohad on kindlad. (Päevikupidaja lisaks, et pole Juvenalise valvureid, kes tagaks töövõimekust.) Kes on sel sajandil, viimastel aastatel pidanud riigiga tegelema – eriti maksuametiga – teavad, et rahulolematus aina kasvab. Häid bürokraate on palju, aga siidivedajate olemasolu, ka nende, kes peavad oma töökohta kuidagi mõttetu tegevusega õigustama, õõnestab tasemel tööliste moraali, töövaimu, valmidust, teenuseid, mille täitmise eest nad ju ometi palka saavad. Ning siis streigid, mullune postiameti kõige värskem ja ilmekam. Canada Post pole suutnud kuid hiljem saavutada tasemel kohustuste täitmist.
Savoie esitab fakte. Tervenisti 77% Kanada riigisektori palgalolevatest kuuluvad ametiühingutesse. Erasektoris on nendest vaid 15,5%. Ametiühingud eksisteerivad vaid selleks, et oma liikmete huve kaitsta. Uskumatud on nende juhtide palgad, mida tagavad liikmemaksud. Nii et nende juhtide eneste huvides on nõuda liikmetele üha suuremat kompensatsiooni. Üldsus, maksumaksja neid ei huvita. Ning nad saavutavad neid järeleandmisi, kuna poliitiliselt puudub vastupanu, selgroog.
Trudeau ajastul oli seda selgelt näha. Mitte ainult, et kõige olulisemal majanduslikul ajal lubati postiametistreigil nii kaua kesta, aga kuidas erasektoris kasvanud vaktsiinivastane protest halvas pealinna Ottawa mitmeks nädalaks. Mõlemad kinnitasid valitsuse jõuetust. Kõrvalmärkusena, pole mingi ime, et hiljutistel provintsivalimistel hääletasid ning valisid Ottawa ja selle ümbruse, kus elavad peamiselt bürokraadid, valdavalt punaselt, st liberaale.
Praegused valimiskampaaniad peaks selgelt erakondade seisukohti esitama sel teemal. Küsida, kas bürokraatias ülemehitatud föderaalsetel ametitel peaks olema sellist võimu, et sekkuda provintsitasandil. Aprillis saadame sisse tulumaksulehed. Ottawas siis otsustatakse, kes saab mida. Ontarios on küll oma lisaankeet täita, majanduslikud kohustused, tervishoiumaksulõivule otsa on olemas. Kuna seda ning haridust majandab provints. Ning viimases on ametiühingud eriti võimsad. Kuid ka nende liikmete hulgas on valdav enamus töökad ja aatelised.
Erakonnad peaks mõtlema enamale kui Trumpi ohtudele. Tuletaks meelde, ta pääses uuesti Valgesse Majja, kuna lubas alul oma riigi korda seada. Valija peaks teadlik olema tõsiasjadest, olulisest, millele peavoolumeedias keskendutakse. Mitte sotsiaalmeediast, mida paljud peavad kloaagiks väljunud esitustele. Ega siutsudele, mida üks alatasa meeltmuutev, kapriisne isemeelekas inimene laseb oma mõnuks eetrisse nii nagu mõni naudib salaja pussulaskmist pimedas kinos.
