„Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“
Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!“ Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni“, see tähendab „Õpetaja“. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.“ Jh 20:11-18.
Maarja Magdaleena oli olnud oma silmaga tunnistajaks, kuidas Jeesus ristil suri ja hauda maeti. Nädala esimese päeva hommikul läheb Maarja Jeesuse hauale, et leinata oma Issandat. Kohale jõudes leidis ta kivi haua eest ära veeretatud. Ehmatus oli aga suur, kui ta leidis haua tühja olevat. Seal, kus Jeesuse ihu oli reede õhtul asetatud, olid nüüd vaid surilinad maas ja higirätik surnu näolt kokku keeratult teises paigas. Mis oli juhtunud?
Tühja haua leidmine ei toonud lohutust jüngritele. Kinnitust ja rõõmu tõi aga Jeesus ise ilmutades end neile. Jeesuse sõnad kuulutavad meilegi veel rõõmusõnumit ja tõde, mis tänagi on usaldust väärt. Kas olete lugenud, milliste sõnadega kõnetas Jeesus oma jüngreid ilmudes neile pärast surnuist ülestõusmist?
Esmalt ilmus Jeesus Maarja Magdaleenale ja küsis: ,,Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Jh20:15
Maarja oli üks esimesi, kes sel nädala esimese päeva hommikul hauale oli rutanud. Leidnud haua tühjana, läks ta rutates Peetrusele ja Johannesele sellest teatama. Peetrus ja Johannes jooksid Maarja sõnumi peale olukorda vaatama. Pühakiri aga ütleb, et nad nägid ja läksid ära tagasi kodu poole. Nad ei mõistnud veel selles olukorras, mis oli juhtunud (kuigi Johannes uskus Jh20:8,10).
Maarja jäi haua koopa uksele nutma. Ta oli kaotanud inimese, kes teda armastas ja mõistis. Jeesus oli see, kes kord Maarja oli terveks teinud, vabastanud kurjadest vaimudest (Lk. 8:2;Mk 16:9). Oma armastuses Jeesuse vastu oli ta risti all olnud lõpuni (Jh 19:25). Jeesus oli surnud ja nüüd isegi ta ihu oli kadunud. Olid vaid jäänud surilinad tühjas hauas.
Loeme, et inglid ilmutavad end Maarjale ja küsivad: ,,Miks sa nutad?“, aga oma sügavas leinas ei ole ta inglite nägemisest ega nende kõnedest lohutatud.
Nüüd küsib Jeesus sama küsimuse. Jeesus kõnetab Maarjat kaastunde ja empaatiaga, ilma etteheiteta. Ta kutsub Maarjat jagama oma muret, küsimusi ja kaotuse leina Temaga. Aga Maarja arvab, et see, kes temaga räägib, on lihtsalt aednik.
Jeesus küsib: ,,Keda sa otsid?“ Maarja on oma pisarais silmadega võimetu nägema selgelt, ja küsib, kas kõneleja teab, kuhu Jeesuse ihu on viidud, sest ta läheks ise ja tooks selle ära. Kui siis Jeesus kõnetab Maarjat nimepidi, tunneb ta lõpuks ära oma Issanda ja haarab temast kinni. Suur on see jällenägemise rõõm!
Jeesus saadab Maarja jagama oma leidmise rõõmu teistega ja annab talle kaasa sõna oma jüngritele: ,,Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja jooksis jagama sõnumit: ,,Ma olen näinud Issandat…“
Milline sõnum! Kõik, kes Jeesusesse usuvad – me oleme nüüd vennad ja õed Kristuses, Jumala lapsed.
Sel sama päeva õhtul ilmub Jeesus oma jüngritele ja ütleb: ,,Rahu olgu teile! Ja kui Ta seda oli ütelnud, näitas Ta neile oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes.“ Joh. 20:19,20.
,,Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad ka, Ta hoolde, kes me Issand, kõik julgelt usalda!“ (KLPR #342)
Pastor Andres Rebane, Vancouver, BC
