Viimaste kümnendite ajalugu ei meenuta enam evolutsiooni rahulikku marsruuti, vaid hästi lavastatud katastroofifilmi. Alates 9/11-st, 2008. aasta finantskriisist kuni ülemaailmse Wuhani viiruse pandeemiani on maailm muutunud justkui väsinud vanaks koeraks, kes ei tea enam, kas haukuda, ulguda või lasta end lihtsalt silitada. Ja nüüd, nagu Shakespeare’i näidendis, astub lavale uus tegelane – tehisintellekt. Tekib küsimus: kas see on meie aja Hamlet – kõhklev, kahtlev ja lõpuks hukkuv – või hoopis Macbeth, ambitsioonikas, verejanuline ja halastamatu?
Kas AI teeb meid mugavaks, laisaks ja lastetuks, nagu antiikne süüria vaarao oma palees või osutub see hoopis uue renessansi käivitajaks? Võib ju loota, et kui vahetame televiisori YouTube’i või AI-vestluse vastu, on see samm paremuse poole. Aga nagu iga läbimurde puhul, on ka siin kõrvalnähteid – mõnest saab jagu, mõned jäävad kui igavene tarkvaraviga Windows 95-s.
Demokraatia taandumine
Washingtonis asuv mittetulundusühing Freedom House avaldab juba 1973. aastast igal aastal raporti, mis hindab kodanikuvabaduste ja poliitiliste õiguste olukorda. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist nähti lootust ja valguse paiskumist sinna, kus varem oli vaid hämune tsensuur ja raudne eesriie. Ent viimased aruanded näitavad, et juba 18 aastat järjest on maailmas rohkem riike, kus vabadus on taandunud, kui neid, kus see on edenenud. Kui vabadus oleks börsil, oleks aeg aktsiaid müüa.
Paljud lääneriigid on kaotanud usu iseendasse. Kui ühiskond ei tunne enam tugevat seljatagust, muutuvad isegi autokraatlikud, ent näiliselt „efektiivsed“ süsteemid ahvatlevaks. Hiina tundub paljudele toimivat – vähemalt Exceli tabelites. Aga autokraatia on nagu läikiv ülikond odavast polüestrist: eemalt glamuurne, lähedalt sünteetiline ja ebamugav.
Tänapäeva tehisintellekt ei maga, ei virise ega küsi palka. Ta ei lähe puhkusele, ei tee tööpäeva lõpus „shutdown’i“ ning isegi restorani valikul on ta enesekindlam kui su kõige eneseteadlikum sõber.
Teaduse areng
Kui sajand tagasi tõi meile elektri, lennuki ja penitsilliini, siis viimase saja aastaga oleme saanud mitte ainult Netflixi ja nutikülmikud, vaid ka YouTube’i, kvantmehaanika, taskusse mahtuva interneti ja masinad, mis oskavad kirjutada luuletusi paremini kui gümnasist ja tõlkida eesti keelde Shakespeare’i ilma käändevigu tegemata.
Tänapäeva tehisintellekt ei maga, ei virise ega küsi palka. Ta ei lähe puhkusele, ei tee tööpäeva lõpus „shutdown’i“ ning isegi restorani valikul on ta enesekindlam kui su kõige eneseteadlikum sõber. Ta tõlgib, arvustab, kirjutab ja motiveerib. ChatGPT valdab eesti keelt paremini kui keskmine sotsiaalmeedia kommentaator ja tema järeltulijad muutuvad üha võimsamaks.
Kuid siin tekib küsimus: kui masinad hakkavad otsustama meie igapäevaseid valikuid, siis kas me oleme midagi kaotamas? Või on see lihtsalt uus viis olla elegantselt mugav? Nagu Churchill ütles: „Esiteks kujundame me oma tööriistu ja pärast kujundavad need meid.“
Kasutus või sõltuvus?
Üks on kindel – tagasi me enam ei lähe. Aega tagasi kerida saab ainult TikTokis. Tehisintellekt on siin ja seda tuleb kasutada. See ei ole lihtsalt masin, vaid uus teadmiste allikas, mille kaudu võib õppida rohkem kui kümnest õpikust. See on vahend, millega võib lahendada keerulisi meditsiinilisi probleeme, leida uusi ravimeid, luua kunsti, mis paneb isegi Michelangelo värisema. Kuid igal Prometheusel on oma tuli – ja selle tulega peab oskama ümber käia.
Tehisintellekt ja demokraatia
Huvitav on mõelda, kas me kaotame oma otsustusvõime ja autonoomia, kui laseme AI-l otsustada ka oma eelistuste üle. Me elame ajastul, kus isegi kompass on digitaalseks muutunud. GPS muudab meid ruumiliselt rumalaks, suunataju on nagu sabahari – dekoratiivne, aga ebavajalik. Kui loovutame ka oma moraalse ja ühiskondliku „kompassi“ tehisintellektile, mis jääb siis järele inimeseks olemisest?
Tahaks loota, et AI ei too kaasa demokraatia hääbumist, vaid selle taassündi. Mitte kui torumees, kes lappab lekkivaid torusid, vaid kui arhitekt, kes joonistab uue plaani. Kui AI aitab tuvastada valeinfot, muuta bürokraatiat kiiremaks ja valitsemist arusaadavamaks, võib juhtuda, et inimesed hakkavad taas uskuma, et riik pole ainult maksuamet, vaid ka midagi, mis seisab kodanike kõrval.
Euroopa ja Eesti: kas ärgata või uinuda?
Euroopa Liit seisab AI revolutsiooni künnisel nagu tudeng esmaspäeva hommikul – ärkvel, aga mitte päriselt ärganud. Eesti, kes reklaamib end kui „e-riiki“, peab nüüd otsustama, kas see tiitel tähendab sisulist juhtrolli või jääb digitaalseks rahvuslikuks rahvariideks, mida näidatakse turistidele. Süsteemne, julge ja kiire reaktsioon võib meid viia maailma IT-mäetippu – või lasta meil seda ainult drooniga vaadelda.
Pimedad unistused ja valgustav reaalsus
Mõned tehnokraatlikud futuristid unistavad maailmast, kus demokraatia on asendatud efektiivse, ratsionaalse, korporatiivse monarhiaga – maailmast, kus Elon Musk on kuningas ja OpenAI peaminister. Kuid see oleks liigagi sünge düstoopia. Kõigi oma vigade ja viivitustega on demokraatia ikkagi veel parim halbadest variantidest. Ikka veel kehtib Churchilli tähelepanek: „Demokraatia on kõige halvem valitsusvorm, välja arvatud kõik ülejäänud, mida aeg-ajalt on proovitud.“
Need, kes toidavad rahvast pessimismiga, valmistavad ette omaenese hukku. Lootus on ainus valuuta, mida inflatsioon ei hävita.
Võimalus, mitte garantii
Näib, et tehisintellekt saabus just õigel ajal – nagu ratas, mis toodi alles siis, kui kõik olid väsinud kõndimisest. Kui see oleks saabunud hiljem, oleksime nagu orkester, kes sõidab turneel, aga ei mäleta enam, kuidas partituuri lugeda. Meil on nüüd võimalus. Mitte garantii, vaid võimalus.
Ja Eesti? Meil on valida: kas laseme tehisintellektil aidata meil riiki juhtida, haridust uuendada ja rahvast teenindada? Või jääme rahule loosungiga „E-Eesti“, nagu vanainimene, kes ütleb: „Mul on küll internet, aga ma ei mäleta parooli.“
