Lea Kreinin tunneb Ungarit hästi, ta oskab selle maa keelt, ta tunneb väga hästi selle maa kirjandust ja on tõlkinud ungari keelest mitmeid tekste, on madjarite maal mõnda aega elanud ja töötanud ning on käinud sinna giidina turismigruppe juhtides ikka ja jälle tagasi. Ta ütleb Ungari kohta: ,,See ida ja lääne piiril asuv üle tuhandeaastane riik ei väsi üllatamast – igas mõttes.“
Mul polnud mõtteski hakata veel midagi kirjutama… Kuni sain e-maili Epult (Epp Petrone, toim.), kes küsis, ega ma ei tahaks kirjutada „Minu Ungarit“.
Petrone Print kodulehelt saab raamatu sünni kohta lugeda Lea enda sõnadega alljärgnevalt.
,,Ehk oled Sinagi kuulnud väljendit, et meie kõigi sees on peidus vähemalt üks raamat. Minu „üks raamat“ ilmus juba paar aastat tagasi. Kirjutasin selle neile, kes on Eestisse kolinud ja õpivad nüüd eesti keelt. See oli A2 taseme lihtne lugemisvara „Margus, kass ja õunamoos“. Kandsin seda raamatut oma mõtetes üle paarikümne aasta, enne kui see lõpuks paberile pääses.
Seejärel hingasin kergendatult. Nüüd on minu raamat olemas! Mul polnud mõtteski hakata veel midagi kirjutama… Kuni sain e-maili Epult (Epp Petrone, toim.), kes küsis, ega ma ei tahaks kirjutada „Minu Ungarit“.
„Aga minu Ungari on ju juba ilmunud!“, protesteerisin. Siis selgus, et kuulutatakse välja uus konkurss, sest esimesest „Minu Ungarist“ on möödas ligi 15 aastat. Pärast pikka mõtlemist jäin lõpuks nõusse. Arvasin, et see oleks tore proovilepanek ja huvitav kogemus. Läks nii, et võitsingi konkursi.
Raamatu kirjutasin tegelikult ülikiiresti – kõigest mõne nädalaga, jõulude ajal „kuuse all istudes“. Õpetajatel on pikk jõuluvaheaeg, mille jooksul saab igasugu asju korda saata. Mina kirjutasin seekord siis raamatu. /…/
Lähtusin sellest, mida teiste maade kohta ise lugeda tahaksin. Kindlasti ei huvitaks mind armuafäärid ega ka sugulaste-töökaaslastega madistamine – tahaksin eelkõige infot selle maa ja kommete kohta. /…/
Ungari ja need inimesed, kellega sel eluetapil kokku puutusin, on muidugi palju mitmekesisemad ja sügavamad kui minu raamatutegelased. Palju olulisi isikuid ja kohti jäi välja, kuna ei haakunud eelnevalt kirjapanduga. Mitmest sõbrast on saanud nn koondkujud – nad kannavad endis paljude erinevate inimeste arvamusi, iseloomujooni ja ütlusi. Aga see polegi vast lugeja seisukohast oluline.“
Lea raamatu ,,Minu Ungari. Elu on paprika“ esimene esitlus toimus 21. aprillil Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus, kus autorit küsitles Ungari uurija Mall Hellam.
