Kohtasin ta poega Antsu Rootsist eelmisel kevadel, saavutasime hea klapi, teatasin talle sügisel Viirlaidi raamatust, mille ta kohe ostis ja asus sõnaraamatu abil lugema. Kahjuks lõppes Antsu maine teekond vahetult enne jõule, ei teagi, kas lõpetas lugemise. Viirlaidi raamatus on ka mitmeid siin Torontos tuttavaks saanud soomepoisse mainitud.
Teiseks oluliseks ajalooliseks romaaniks, kirjutatud soomepoisina isiklike kogemuste põhjal, on kahes köites ilmunud Heino Susi „Sarviku sulased“ (1985). Nagu Viirlaidi, tundsin Heino Susi (1925-1987) hästi, tänu tema sõprusele minu isaga ning ta Metsaülikoolis peetud loengute põhjal. Elukutselt biokeemik, avaldas ta Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu raamatuid, mis põhinesid tema põlvkonna ränkadele valikusunnistelistele kogemustele. Susi kirjutas ka Erik Virbsoo varjunime all populaarteadusliku ajalooraamatu noortele, „Lugusid möödunud aegadest“ (1987).
Heino Susi isa Arnold Susi oli Otto Tiefi valitsuse haridusminister, kes läks ajalukku ka ühe teise olulise kontakti tõttu. Nimelt mõistis N. Liidu ülemkohus Arnold Susi vangi ja asumisele Karaganda oblastisse. Kus tutvus Aleksander Solženitsõniga, kellest sai paljuski tema mõjul kirjanik. Solženitsõn kirjutas suure osa „Gulagi arhipelaagist“ Eestis, olles Arnold Susi juures Vasulas. Viimast on ka maintud, kuigi mitte nimeliselt teose esimeses osas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
