Kreeka pähklis üle Atlandi
Tallinna neiu Marcella Kurg ja Petserimaa Meremäe valla noormees Guri Raag nägid teineteist vilksamisi juba 1939. aastal Tartus, kuhu mõlemad ülikooli õppima tulid, aga pika ja ilusa ühise elu ning teineteise hella toetamiseni elupäevade lõpul Toronto Ehatares tuli neil veel palju katsumusi kogeda.
Marcella oli Eestist 1944. aasta 10. septembril lahkudes 24-aastane. Punaarmeesse mobiliseeritud venda, kes langes Saksamaa kapituleerimise päeval 8. mail 1945 Kuramaal ja kaks aastat hiljem surnud isa ei näinud ta enam kunagi. Emaga õnnestus siiski aastaid hiljem Eestis käies kohtuda.
„Läksin kõike ja kõiki maha jättes ning ühegi paberita taskus Haapsalus laevale „Juhan“, mis viis rootsieestlasi Rootsi. Sakslasi segas sel päeval dokumentide kontrollil kohutav paduvihm ja trümmi lipsanuna sain laevajänesena peale,“ meenutas Marcella.
Temast kaks aastat vanem Guri oli Eestist põgenemise eel juba rohkem läbi elanud. Preestri peres sündinud poiss õppis aastakümneid Vene piiri taga olnud ja nüüdseks Eestimaa inimestele ka sugulaste kalmudel käimiseks täiesti kättesaamatuks muutunud kunagise Eesti linna Petseri vaimulikus seminaris. Seejärel õppis Guri Eesti Vabariigi sõjakoolis, alustas ülikooliteed ja oli 1939-1940 algkooliõpetaja Petseris ning Pihkvas. 1941-1944 teenis Guri Raag rühmaülemana Eesti pioneerpataljonis, parandades Venemaal Saksa armeele teid, sildu ja raudteid.
Rootsis said noored 1947. aastal kokku, armusid ja abiellusid. Aga see oli aeg, mil Stalin „oma inimesi“ tagasi nõudis ja Rootsi vasakpoolne valitsus andiski osa baltlasi välja.
Kui Marcella põgenes Eestist enda sõnul rohkem hetkeemotsiooni ajel, siis Guril kui preestri pojal ja Saksa mundrit kandnul oli venelaste kätte jäämisel reaalne repressioonide oht.
Rootsis said noored 1947. aastal kokku, armusid ja abiellusid. Aga see oli aeg, mil Stalin „oma inimesi“ tagasi nõudis ja Rootsi vasakpoolne valitsus andiski osa baltlasi välja.
„Kiiresti ja kaugemale! Guril oli Argentiina viisa ja selle sain abikaasana minagi, aga siis kuulsime, et eestlased ostsid miinitraaleri, millega minnakse kas Ameerikasse või Kanadasse. Meil, noortel ükspuha kuhu, omadega tore – otsustasime, et läheme ka!“ rääkis Marcella Raag kümmekond aastat tagasi Ehatares Guri kätt silitades.
Jõuamegi selleni, kuidas üle 300 eestlase 1948. aasta lõpus Rootsist Kanadasse põgenes. Niinimetatud viikingireis tehti laeval „Walnut“, mille nimi inglise keeles tähendab teatavasti kreeka pähklit. Ja suurele ning sügiseselt hirmutavale ookeanile läinud väikesele alusele oli „Walnut“ just õige nimi – pähklikoor mis pähklikoor. „Walnuti“ reisist on nüüd möödas 76 aastat ja iga viie aasta takka korraldatakse sel kuulsal ja hulljulgel ookeaniületusel osalenute kokkusaamine. Kuna reisijate seas oli ka 70 last, siis loodetavasti jätkub neid ühismeenutamisi veel kauaks.
50 m pikk ja 8,25 m lai, süvisega 4,6 m, veeväljasurvega 550 tonni „Walnut“, mida viis edasi 850 hobujõuga söeküttel aurumootor, ehitati 1939. aastal Inglismaal sealse sõjalaevastiku miinitraaleriks. Peagi müüdi laev Rootsi ja läks seal uuesti müüki. Hind oli toonases vääringus 63 000 USA dollarit, mille ookeaniületust planeerinud eestlased arvestasid kokku saavat 250 reisija ehk maksja käest. Maksti 250 dollarit täiskasvanu ja 150 lapse eest, müüdi ka laeva osatähti ning saadigi ostusumma kokku. Lisaks nõuti igalt reisijalt ette näidata Kanada viisat ja 2000 USA dollarit või aastast Kanada töölepingut. Tõsi, õnneks olid need nõudmised vaid paberil, mitte elus ja reaalsuses. Rootsi politsei ja piirivalve pigistasid ühe silma kinni nagu ka Kanada saatkond Stockholmis, kus kapten August Lindele lihtsalt jutu peale viisa passi löödi. Temast sai ainus legaalselt Kanada sadamakaile astuda tohtinud valnutlane.
„Walnuti“ ettevalmistus pikaks reisiks toimus Rootsis Norra piiri lähedal Lysekilis. Trümmi ehitati kärjekujuline kolmekorruseline magamisnaride süsteem, kus inimestel tuli oma latrisse pugeda läbi 61 x 61 cm augu. Söögiruum ehitati laevalaele, väljakäik oli laeva ninas ja sinna mindi tormi ajal julgestusköie küljes rippudes. „Walnut“ oli ehitatud 80 meremehele, aga nüüd oli pardal 351 põgenikku! Reisil puudusid igasugused mugavused, kaasa arvatud elementaarne pesemisvõimalus. Sanitaarvahendid olid piiratud, toitlustamise korraldamisest ei räägitud reisi eel midagi, madratsid ja voodipesu olid igaühe enda mure. Nagu öeldakse – eesmärk pühendas abinõud.
Raskusi enne minekut oli palju, aga 1948. aasta 17. novembril lahkus „Walnut“ Lysekilist, sihiks Halifax.
„Nad seisid liikumatute ja kahvatutena reelingu ääres ja otsisid pilguga, kellele jumalaga jätmise naeratus saata,“ kirjutas Göteborgs-Posten täielikku teadmatusse seilanutest.
Kokku oldi merel kuu aega, aga reisi kõige kõvem torm saadi kohe alguses Põhjamerel. Kokk jäi kohe merehaigeks ja ega keegi eriti söönudki selles loksutamises. Eriti halb oli päris laeva põhjas umbses õhus väikelastega emadel. Lisaks tungis vesi „Walnuti“ söepunkritesse, ähvardades küttekoldesse jõuda, samuti halvas põgenikke hirm, et venelased võivad laeva torpeedoga põhja lasta.
Läbi raskuste jõuti siiski Iirimaale Sligo sadamasse söe- ja muid varusid täiendama. Mõnepäevase maaloleku järel lahkusid põgenikud suures tänus kohalikele, kes neid dokumentideta maale lasid ja oma kodudesse pesema ning sööma kutsusid.
„Meid kutsuti ühe advokaadi juurde ja seal kinkis väike perepoeg mulle katoliiklaste pühaku Christopheri pisikese portselankuju. Ema oli selle talle andnud kaitsjaks kooliteel, nüüd kinkis poiss pühaku mulle ja see kujuke taskus kaitses meid ja „Walnutit“ Atlandil majasuuruste lainete all,“ rääkis Marcella.
Aga Nova Scotia Sydney linnas said põgenikud Kanada valitsuselt kingiks sütt, lahketelt kohalikelt rõivaid, toitu ja lastele maiustusi. Ning laevaarst Valter Kase hinnangul olid kõik „Walnuti“ reisijad üllatavalt hea tervise juures, ehk vaid merehaigusest tingitud sunddieedi järel veidi kõhnad.
Iirimaalt lahkudes kinkis „Walnuti“ rahvas oma laeva kaks ainsat päästepaati tänuks Sligo inimestele, öeldes, et meid on nii palju, et kõiki nagunii ei päästa. Nii mindi suurele ookeanile mingite päästevahenditeta.
Atlandil saadi 12-pallist tuult, tormi ja lund ning kaotati tormis osa söetagavarast. Nii jõuti lõpuks Kanada rannikule sõna tõsises mõttes viimase söetükikese abil. Aga Nova Scotia Sydney linnas said põgenikud Kanada valitsuselt kingiks sütt, lahketelt kohalikelt rõivaid, toitu ja lastele maiustusi. Ning laevaarst Valter Kase hinnangul olid kõik „Walnuti“ reisijad üllatavalt hea tervise juures, ehk vaid merehaigusest tingitud sunddieedi järel veidi kõhnad.
„Imelikul kombel ei maitsnud esimene öö laagrivoodis kellelegi – puudusid harjumuseks saanud kõikumine, tuule ja vee müha. Tegime nalja, et tuleb panna toimkonnad, kes voodeid kõigutaks ja vett vastu seina pritsiks,“ viskas Guri Raag nalja.
Kanadas olid põgenikud kaks kuud karantiinlaagris, kus õppisid inglise keelt, asutasid Guri Raagi vedamisel laulukoori, pidasid 31. detsembril lustliku maskiballi ja käisid immigratsiooniametnike juures vestlustel. 1949. aasta veebruaris said kõik „Walnuti“ reisijad Kanada valitsuselt asüüli ja hakkasid uut elu seades laiali lendama.
Mis sai truult eestlasi teeninud pähklikoorest ehk „Walnutist“? Esiti seisis see mahajäetuna Halifaxi sõjasadamas, seejärel üritas laeva juhatus seda 40 000 dollariga müüa, aga keegi polnud huvitatud ja lõpuks müüdi „Walnut“ vaid 5000 dollari eest.
Marcella Raag alustas Kanadas uut elu esiti ettekandja ja õmblejana, milleks enda sõnul sugugi ei sobinud, aga töötas seejärel ennast üles masinraamatupidajaks. Mitmekülgsete võimetega Guril, kes oli hiljem Torontos nii koorijuht kui kirikutegelane, oli esialgu raskem Kanadas rakendust leida.
„Minul oli juba selline maine, et kui end tööle pakkuma läksin, pidin vaid vaatama, et kübar peas ja kindad käes oleksid, aga panka tööd otsima läinud Gurile öeldi, et oled pangatööks liiga vana. Guri oli ainult 30 ja ikkagi Tartu ülikoolis õppinud!“ rääkis Marcella. „Aga ta sai raamatupidajaks ühes heas Toronto firmas ja oli seal peagi osakonnajuhataja.“
Lapsi polnud perele antud, Marcella ja Guri ühiseks huvialaks oli reisimine. Eestis käisid nad palju kordi, sealhulgas kuni 2009. aastani kõigil laulupidudel.
„See viimane 2009. aasta sõit oli eriti emotsionaalne, sest just päeval, mil Tallinna jõudsime, avati Vabadussõja võidusammas. See oli nii ilus ja kui õhtul samas tuled põlema pandi, nutsin mina ja nutsid paljud teised mu kõrval Vabaduse väljakul,“ kinnitas Marcella.
*
Marcella ja Guri Raagi põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ neljandas köites „Viimase laevaga vabadusse“.
