Kuningas oma kohalolekuga kinnitab riigi iseseisvust, kuigi mitte suveräänsust, kuna teoreetiliselt, kuigi mitte praktiliselt, on Charles III põhikirja järgi Kanada riigipea, kuid mitte valitsusjuht. Sama kehtib ta rollile Ühendkuningriigis. Nii et sellele küsimusele saame vastata. Kinnitab iseseisvat mõtlemist.
Kuid ülaloleva taustal tuleb avaldada hämmingut, et ikka vajame inimkonnana selliseid detaile, mis muudavad eraelu avalikuks. Kelle asi see õieti on, kui inimene põeb tõsist haigust? Millal tohib rahvas teada isiklikku? Mis kasu on sellest informatsioonist? Kas kaastunde avalduseks või jõudu soovimiseks, nagu Charles endisele presidendile ilmselt toetuskirjas saatis? Kuid miks on kirja tekst salastatud, aga selle saatmine mitte? Mis enam kuulubki uudiste kategooriasse?
Võib arvata, et isegi tohutute arengusammudega ei ole demokraatia valinud Euroopa, Põhja-Ameerika, saanud üle alaväärtuskompleksist. Et kuninglikud isikud on ikka tähtsamad, kui maksumaksja.
Kumbki neist mainitust pole astunud majanduslikke samme minevikupattude korvamiseks, see jäägu demokraatias poliitikute mureks, kes ikka hääli soovides teevad parima, et vastu tulla sellistele nõudmistele.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
