Üks kontsertidest toimus uhkes Frankfurti (Main) Vanas Ooperis. Kavas olid Ludwig van Beethoveni (1770-1827) „Kontsert viiulile ja orkestrile D-Duur oopus 61, pärast vaheaega kõlas Franz Schuberti (1797-1828) sümfoonia number 4 C-Moll, D 417 („Traagiline“), mille helilooja komponeeeris, olles vaid 19-aastane, samas oli see juba tema neljas sümfoonia.
Hinge kosutav kontserdielamus
Kõik, nii dirigent, solist kui ka orkester olid sel õhtul täielikus tippvormis. Hea akustikaga saalis sai publik, kus istus ka euro-linna koorekiht, mh Saksamaa liidupanga endine president Jens Weidmann, kuulata helide harmooniat, mis puudutas sügavalt hinge. Tundus uskumatuna, et midagi nii täiuslikku ja võluvat on võimalik luua.
Samas ongi Paavo Järvi just tuntud sellest, et tema tõlgitsused heliloomingust on värselt ainulaadsed, see muudab kontserdi kuulamise muidugi veelgi põnevamaks.
Beethoveni viiulikontsert toob esile inimese sisemise intiimdraama. Hansalinna muusikakollektiiv oskas juba helitöö sissejuhatuse oma juhi taktikepi all särama panna. Kui Janine Jansen alustas oma soolopartiid, siis polnud tema esituses midagi mehaanilist, hollandlanna käsitles viiulit rafineeritult, tema muusikaline kirg leegitses esimestest nootidest kuni viimase helini, solist jagas oma andumust nii orkestri kui publikuga. Janseni, maestro ja orkestri meisterlik koostöö tuli eriliselt esile hetkedel, kui viiuldaja kasutas ära ruumi, mille dirigent ja filharmoonikud temale jätsid. Muusikasõbrad tänasid tormilise aplausiga. Janine Jansen omakorda võlus lisapalana saali Johann Sebastian Bachi (1685-1750) sonaadi nr. 3 C-Duur BWV 1005 – Largo helid.
„Dreamteam“-i viljakas ühistöö
Paavo Järvi ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen koostöö algas juba aastal 2004. Põhja-Saksamaa ringhääling NDR nimetab seda kooperatsiooni „Dreamteam“-iks. Ja tõepoolest – alati, mil siinkirjutajal on olnud võimalus kuulata Järvi ja Breemeni kollektiivi, pole kiitus sugugi liialdatud.
Orkestris mängivad eranditult muusikud, keda ühendab ühine eesmärk. See aitab saavutada ja hoida üleval musikaalselt kõrget taset – ka tänu kollektiivi ja tema kunstilise juhi 20 aasta pikkusele ühisele tööle. Paavo Järvi tunneb oma muusikuid läbi ja lõhki ning oskab esituse ajal juhendada neid peenetundeliselt.
Nii ka Schuberti „traagilist“ sümfooniat esitades. 1816. aasta suvi tõi Euroopas kaasa tugevad vihmasajud ja üleujutused. Sellest tulenevalt arvavad muusikateadlased, et komponist põimis heliteosesse läbielatud meteoroloogilised elamused. Paavo Järvi juhtimisel tõi orkester pinge vallandumise esile sellise täpsusega nagu ühele meistriteosele ongi kohane. Tsiteerides väljaannet Merker: „Muusikaline tasakaal püsis isegi finaalis kui helitöö paisus tormiks. Orkester lasi küll auru välja, olles samas aga oma juhi pideva kontrolli all“.
Publik omakorda tõi oma vaimustuse esile kauakestva aplausi ja „braavo“ hüüetega. Sest Deutsche Kammerphilharmonie Bremen ja nende kunstiline juht – muidugi ei tohi lõpetuseks unustada ka fantastilist Janine Jansenit – pakkusid unustamatu muusikalise elamuse.
Paavo Järvi juhatab Toronto Sümfooniaorkestrit 30. oktoobril ning 1. ja 2. novembril, mil kavas on mitmekülgne huvitav programm:
Debussy: Prélude à l’après-midi d’un faune
Kõrvits: Accordion Concerto ‘Dances’ (solist: Ksenija Sidorova, akordion) – Põhja-Ameerika esiettekanne/TSO Co-commission
Vasks (arr. George Morton): The Fruit of Silence – Põhja-Ameerika esiettekanne
Sibelius: Symphony No. 5
