Jutt tuleb „Petserimaa elulooraamatust“, mis on näinud päevavalgust pisut üle kuu, aga väljaandja riiul on raamatutest pooltühi.
Pisut pärast keskpäeva hakkas Tallinna linna ühte väärikamasse majja kogunema raamatu koostajaid ja huvilisi (viimaste hulgas igale petserimaalasele tuttav fotograafiaharrastaja Arvi Matvei). Kaks tartlast jõudsid maja asjaliku perenaise Tiia juhendamisel esitlusruumis vaevalt raamatuvirna, Petserimaa ja Eesti laualipud ning Petserimaa kaardi paigale panna, kui algas trükise ühe kaastöölise ja tuntud õigusteaduse professori, Petseri eesti keskkooli kasvandiku dr Peeter Järvelaidi kaasakiskuva vestluse saatel Poskade maja tutvustus kümmekonnale külalisele.
Meie ees rullus lahti Tallinna linna ajalugu Jaan Poska pereliikmete ja teiste väärikate eestlaste elulugude taustal, kes võtsid 1904. aastal seaduslikel valimistel sakstelt nende kätes 700 aastat olnud võimu (sama tegevusmustrit järgisid ka paljud teised Eesti linnad). Jutuks oli Jaan Poska ja tema suur eestlasest eelkäija, Peterburi Ülikooli õigusteaduse professor ja kogu Venemaa üks tuntumaid rahvusvahelise õiguse asjatundjaid, Pärnus sündinud Friedrich Martens (1845-1909), kelle on ilukirjanduslikult tuntuks kirjutanud Jaan Kross.
Olles üldlaulupeo-aastal selle sündmuse toimumisala vahetus naabruses, täname suurt linnakodanikku Johannes Mürkest (1854-1905), kes südalinna läheduses selle ulatusliku maa-ala sakstelt omandas ja eesti kultuuri teenima pani. Seal hiiglasliku laulukaare taustal käib maailm meie laulu ja muusika ning korraldamiskunsti võimsust ja suurejoonelisust imetlemas.
Kahjuks ei järginud meie poliitikud ega sõjaväelased seda õpetlikku lauset ja püüdsid meie ajaloolise vaenlasega asju ajada lähtudes vasallimentaliteedist, mis tõi meile kaela rahvusliku ja riikliku hukatuse.
Kõlama jäi Jaan Poska prohvetlik lause Asutava Kogu istungilt 10. veebruaril 1920 Eesti-Vene rahulepingu ratifitseerimisel: „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu“. Kahjuks ei järginud meie poliitikud ega sõjaväelased seda õpetlikku lauset ja püüdsid meie ajaloolise vaenlasega asju ajada lähtudes vasallimentaliteedist, mis tõi meile kaela rahvusliku ja riikliku hukatuse.
Pole ülearune lisada, et F. Martensi sõnul on rahvusvahelisel lepingul õigusjõud vaid tsiviliseeritud riikidevahelistes suhetes. Seda oleme kogenud korduvalt ja lausa Tartu rahulepingu puhul, mida murti lausa nelja aasta pärast Eestis riigipöördekatset üritades.
„Petserimaa elulooraamatu“ esitlus sisaldas selle tallinlastest koostajate tutvustamist, kes järjepanu said autorieksemplari. Nendeks olid vilunud biograafidena suurema osa elulugude kirjutajad ajaloolane Peep Pillak ja bibliograaf Heini Vilbiks. Nende kõrval veel geoloog Rein Einasto, arheoloog Arvis Kiristaja, mehaanikainseneri Jaan Külaviiru esindaja Juha Pirn, muuseumitöötaja Elvi Nassar, ajakirjanik Valve Raudnask ja politoloog Toomas Varraku poeg Peeter. Osa kaastöölisi (Henn Põlluaas, Helir-Valdor Seeder) ja sponsoreid (Urmas Viilma) olid raamatu juba varem kätte saanud ja Jüri Adams sai selle pärast Isamaa erakonna suurkogu toimumist 31. mail ning akadeemik Jüri Allik esimesel võimalusel lähiajal.
Huvilistena olid kohal poliitik Tõnu Kalvet ja põline petserlanna Dolorice Raud, kelle kohta on ajakirjanik öelnud, et Raudne Dolly laevahukus ei upu, sõjatules ei põle, viidates tema imelisele pääsemisloole punalennuväe poolt uputatud hospidal-laevalt Moero 22. septembril 1944.
Suur tänu kõigile, kes otse või kaudselt aitasid kaasa „Petserimaa elulooraamatu“ koostamisele ja väljaandmisele või asunud seda lugema. Soov on, et värskeneks meie ajaloomälu ja kinnistuks selle raamatu kaasabil põhiseaduslik teadmine, et Petseri maakond tervikuna, nii nagu ka kolm Narva-tagust valda, kuuluvad Eesti Vabariigi külge ja on selle lahutamatud osad.
Petserimaa sõber Aldo Kals
