Raamatukogu hubases esindusruumis võttis Heli Kõllamägi meid vastu nagu tuttavaid aegade algusest. Alustuseks mängis ja laulis Ilmar Vananurm oma unustamatut „Petseri valssi“.
Allakirjutanud tutvustas end ja oma kodukohta Pärnu-Jaagupit ja rääkis sidemetest Petserimaaga ning elulooraamatu saamisloost.
Olen sündinud 1945. aastal Pärnu-Jaagupi alevis, mis asub Pärnust 28 km põhja ja Tallinnast 101 km lõuna suunas. Olen „Petserimaa külade“ raamatust lugenud, et sealne maastik on tulvil järvedest, ojadest ja jõgedest. Mu kodupaigas Pärnumaal piisab ühe käe sõrmedest, et järve mõõtu veekogusid kokku lugeda: Ermistu, Kaisma, Lavassaare, Tõhela ja Tõstamaa. Kes tahab teada, kus on Pärnu-Jaagupi kihelkond, otsigu maakaardilt üles Kaisma ja Lavassaare järv ning tõmmaku nende vahele mõtteline joon ning ongi see kihelkond kirdest edelasse märgitud. Kui keegi tahab mulle leida „saatuse sõrme“, siis teadku, et Kaisma järve lähedal sündis 1870. a Petserimaa valgustaja ja preestri Karl Ustavi sakslannast abikaasa Pauline (sünd Miederberger), kes oli ilmselt võtmeisik petserimaalaste sellekohase ametliku pöördumise alusel Petserimaa toomisel Venemaa küljest Eesti koosseisu 1918. a.
Õppisin Tartus ajalugu ja olen kaitsnud sel erialal kaks teaduskraadi. Asusin ajalugu õppima 1967. a ja pea sellest tuttav nimeka petserimaalasest rahvaluuleteadlase Paul Haguga.
Petserimaast kuulsin esmakordselt oma emapoolselt vanaisalt Jürilt ja oma isalt Arturilt, kes mõlemad olid oma sõjaväelist sundaega vastavalt tsaari ja eesti ajal Petserimaal teeninud. Kui ise Eesti maakaarti üheksa-aastaselt uurisin, siis avastasin, et Eesti Petseri oli ENSV piiri taga? Hiljem selgus, kuidas see maakond oli naabri poolt üle võetud. Tänapäeva maateaduse õpikute koostajatele näpunäide, vaadake sõjaeelse algkooli geograafia töövihikut, siis saate ise teada, kuidas Eesti peab põhiseaduse paragrahvi 122 järgi koos Petserimaaga täna välja nägema.
Petserimaad külastasin esmakordselt 1959. a koos ema Pärnu-Jaagupi töökaaslastest kooperaatoritega „Molotovi“ veoauto presendiga kaetud kasti pinkidel Lõuna-Eesti kahepäevasel ekskursioonil, kus Petserit võeti ikka Eesti osana ja munkasid ning poemüüjaid sai eesti keeles kõnetada.
1963. a käisin Petseris koguni kaks korda. Esmalt koolilaste hulgas moodi läinud autostopimatkamise võimaluse tõttu. Kloostris tegime pumbajaama juures juttu päikeselõõmas furaškat kandnud tõsise ja pisut mureliku silmavaatega töömehega, kelle nime sain 60 aastat hiljem teada – August Kunnus! Muljet avaldasid jumalakojas kirikuslaavi keeles järjehoidjaga paksu pühakirja laulval toonil lugenud ilmik ja Mihhaili katedraali valgustuslahendus, kus kirikul polnud ainsatki akent, särav päikesevalgus voogas kupliakendest sisse. Seejärel olin tuntud looduskaitsetegelase Jaan Eilarti kutsel loodussõprade kokkutulekul Värskas harmooniumiga kunagises kasarmus. Et olin koolipoisina pisut esperanto keelt nuusutanud ja Värskas parajasti Balti, täpsemalt N. Liidu esperantistide kokkutulek, osalesin sellel pärast Eilarti ürituse lõppu. Esimesel puhul tehti ekskursioon Petserisse ja Irboskasse, kus Eilart näitas meile Eesti tegelikku idapiiri. Teisel üritusel tegime laevaga tiiru ümber Kolpino saare. 1987. a sooritasin oma Tartu muuseumisõpradega huvitava autobussimatka Petserimaale, mille keskmes oli klooster ja ekskursioonibüroo giidi saatel Irboska ümbrus. Sama seltskonnaga külastasin 2020. a Salusaart, kuhu paljud pole oma jalga tõstnud.
2014. a olin ilmselt Inara Luigase vahendusel kutsutud Seto Kongressi külaliseks Värskas. Üritus oli võimas, aga soovisin siis ja nüüd, et kõigi varasemate kongresside otsuste ja resolutsioonide kuulutamisest jõus olevateks ei piisa. Vähemalt paar korda nt usupühade taustal tuleks petserimaalaste muredest teavitada ajalehtedes, raadios ja televisioonis kogu Eestile ja maailmale. Riigikogu, valitsuse ja presidendi ees on vaja pidevalt oma muredega esineda ja neist valjult rääkida.
Eesti seadused lubavad kodanikualgatust, kui tegevus on kooskõlas põhiseaduse vaimuga. Kümmekond aastat tegutsenud Tartu Rahu Põlistamise Selts ja Petserimaa Suveülikool on võtnud oma südameasjaks sekkuda riigi ükskõiksesse suhtumisse oma seaduslikesse, kuid ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud ida-aladesse, sealhulgas Petseri maakonna kontrolljoonetagustesse aladesse.
Oli rõõm Obinitsa raamatukogu juhataja Liidia Sillaotsa vahendusel osaleda 2015. ja 2016. a kohapeal Petserimaa Ülestõusmisülikooli sildi all rahvaülikooli vormis ajalooloengute ja allkirjade kogumisega uuema Eesti-Vene piirilepingu vastu. Tundsime rõõmu, kui Riigikogus kukkus läbi selle järjekordne ratifitseerimishääletus 25. novembril 2015.
Meie uue nime all tegutsenud Petserimaa Suveülikooli tipphetked olid aastatel 2017–2022, mil võtsime oma telgiga osa kuuest järjestikulisest Seto Kuningriigi päevast. Eesmärk endiselt rahvaülikooli vormis tugevate lektoritega (Rein Einasto, Andres Inn, Peeter Kaasik, Rein Koch, Mart Niklus, Jaak Pihlak, Peep Pillak, Urmas Salo, Indrek Särg, Veronika Varik jt) loengute korraldamine Petserimaa ajaloo, looduse ja maateaduse ning maakonna suurmeeste (Samuel Sommer, Karl Ustav, Anton Õunapuu) teemadel.
Loengulist tegevust võimendasime hiljem ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias ettekannete avaldamisega. Kuus aastat järjest läks meilt kiri Konstantinoopoli patriarhile Bartholomeos I-le sooviga, et tema kanoonilises alluvuses olev õigeusklik maailm palvetaks iga aasta setode jüripäeval, 6. mail Petseri maakonna taasühendamise eest muu Eestiga.
Petserimaa sõbrad muretsevad, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 122 järgi de iure meile kuuluv maakond pole seda de facto. On korduvalt juttu olnud, et olukorra lahendamiseks tuleks luua välisministeeriumis okupeeritud alade kuraatori ametikoht, kes valvaks rahvusvahelise õiguse järgi olukorda eesti okupeeritud aladel. Vajadusel külvaks ta naabri õigustatud protestidega üle, olles sellega maailma pildil, kes Petserimaa muredest midagi ei tea. Korduvatele pöördumistele ja meeldetuletustele vaatamata, pole meie eurosaadikud Brüsselis sel teemal sõna võtnud, kuigi Ukraina suunal seda tehakse.
Ka siinpool kontrolljoont elavad kodanikud ei tea peaaegu midagi Petserimaast ja sealsetest muredest. Petserimaa sõbrad on mõtisklenud maakonna ajaloo tutvustamiseks kasutada elulugusid. Tegin seda oma kodukihelkonna suunal täpselt pool sajandit tagasi. Siis valmis mul ja mu abikaasal Mallil kaheköiteline käsikiri Pärnu-Jaagupi muinasaegset nime Korbe kasutades „Tuntud korbelaste elulood“. See sisaldas 56 illustreeritud põhi- ja lisaks 31 lühielulugu.
Et nimekatest petserimaalastest tekiks mingi ülevaade, sai aastatel 2020–2022 koostatud „Petserimaalaste üldnimestik 862–2022“, mis sisaldas umbes 7000 bio-bibliograafilist kirjet petserimaalastest (selleks sai läbi töötatud sadakond Eesti tähtsamat eluloolist teatmeteost ja 2023. a see raamatuna välja antud. Selle põhjal algas 2024. a kolmekümne, aga põhiliselt kolme kogenud elulookirjutaja (Enn Ernits, Peep Pillak, Heini Vilbiks) osavõtul „Petserimaa elulooraamatu“ kirjutamine, mis sisaldas 163 illustreeritud elulugu, esindades 28 naist ja 135 meest. Tegu on ajaloolise Petseri maakonna hariduse, majanduse, kultuuri, poliitika, spordi, sõjanduse, usuelu ja teistes eluvaldkondades silma paistnud tegelastega.
Kirjutamist ootavad „Petserimaa hariduslugu“ ja koguteos Petserimaa seisuga kuni 1944 ja jätkamist sariväljaanne „Petserimaa külad“.
Esitlusel said autorieksemplarid Aare Hõrn, Rein Järvelill, Inara Luigas, Õie Sarv ja Ilmar Vananurm. Üks eksemplar elulooraamatut jõudis isa Andreas Põllu kätte. Omakorda Andrease aate- ja mõttekaaslane, Petseri Vaimuliku Seminari kasvandik ja Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss oli minu Pärnu-Jaagupis Uduvere õigeusu kiriku kauaaegne preester.
Ere mulje jäi vaimustatud raamatusõprade seltskonnast, kes on truu oma maakonnale ja oskab hinnata selle sõpru. Kohal oli Petserimaa tunnustatud vabadusvõitleja Jüri Vaidla, kes olnud sage külaline ja kõnemees Tartu rahumaja ees 2. veebruaril. Üllatuspommi valmistasid aga Õie Sarv ja Inara Luigas, kes lõid lahti leelo minule! Sain aru, mis ülev tunne võis olla Soome riigitegelastel, kellele leelotas Hilana Taarka aastal 1921!
Petserimaa Suveülikooli tartlased lahkusid tänutundes Värskast, Vabadussambal põles edasi leinalindiga mälestusküünal Petserimaa vabastajatele.
Petserimaa sõber Aldo Kals
