Üks ütlemine käib sedasi, et inime on kolm korda rumal: esmalt lapsepõlves, siis paari minnes ja lõpuks vanas eas. Nii et mina siis jusku olen omadega sealmaal, et kinnitan juba kolmat korda oma turaklikkust. Kolm pidada olema kohtuseadus ja eks aeg ole kõikse parem kohtumõistja.
Nii palju kui ma lapsepõlvest mäletan, oli mul alati kange tahtmine kõike teada saada. Tüitasin isa-ema oma küsimistega ära. Tihti üteldi, et küll saad teada, elu õpetab. Aga mina otsustasin sinna elukooli kohe sisse astuda. Ei tund õpetajat nägupidi ära, antsin ise oma küsimistele vastused ja jäin nendega rahule. No mis rumaluse tundemärk see siis on?
Kui ma Katal end ära võtta lasin, siis olin ikke natuke rumal küll. Uskusin rahva juttu, et mees võtab naise. Ei ta võta ühti, naine ikke võtab mehe. Jookseb eest, kuni su kätte saab. Nii talitavad kõik naised ja nii tegi ka minu Kata. Aga nüid, kus temaga kaua koos elatud, on mul peris ea meel, et sedasi läks. Oleks ma targem old, oleksin praega vindund vanapoisikänd. Ei, paaris on ikke parem, ole sa tark vai tohmakas.
No ja nüid siis üteldasse minu kohta mootsas eesti keeles, et va lubjakas. Aga kas need ütlejad ise on targad vai ainult ninatargad, see on jälle omaette küsimine, millele pole raske vastust leida. Ja eks see vanarahvas, kes selle kolmekortse rumaluse kirja pani, old ise kah juba selles kolmandas järgus, nii et ehk ta eksis natuke.
Mina olen alati oma elu sedasi planeerind, et ültse vanaks saada ei kavatse. Kaua elada tahan küll ja sama kaua noor olla. Vüüsilist tööd küll enam teha ei viitsi, aga leiba ja leivakõrvast saab ilma selletagi. Kui mõni iseakand tark mind lolliks sõimama akkab, siis kostan selle peale rahumeeli, et kui jumal on loonud lolli, küll annab talle ka molli.
