Sellest päevast, kui ma 95 aastat tagasi Taari talu saunas sündisin, on maailm tohutult muutunud. Suurema osa oma eluajast ei osanud ma aimatagi, et ühel päeval saavad ka masinad mõtlema hakata.
Elu rindejoonel: Võitlused ja vastupidavus
Stalini kommunistlik kurjuse impeerium hävitas minu ja paljude mu rahvuskaaslaste kodud, sundis mind ja tuhandeid teisi pagulusse, küüditas, purustas, põletas, tappis. Olin liiga noor, kui oli vaja punase terrori vastu Eesti pinnal võidelda, nagu tegi mu isa Vabadussõjas, aga mulle avanes võimalus võidelda kommunistliku kurjuse vastu Korea sõjatandril ja Vietnami džunglites. Seetõttu kulges mu elu noorpõlves Hollywoodi märulifilmi stiilis: kahe sõja rindevõitleja, langevarjur, Rangeri ja rohelise bareti eriüksuslane, lahingulendur ja lennuinstruktor – viis miili jooksu enne hommikukohvi.
Hiljem, sõjaväe värbamispeakorteri uurimistööde juhatajana sooritasin lõunapausidel palju aastaid järjest sõjaväe füüsilise katse, tavaliselt 98 ülesistumist, 92 kätekõverdust – 2 miili jooksu aega ma enam ei mäleta. Oli vaja olla eeskujuks oma mundrikandjatest alluvatele. Mis sa teed, kui ego on suurem kui lõunakarbi sisu.
Kätekõverdusi teen viimasel ajal nõjatades vannitoa pesukausi letile. Jooksmise asemel kõnnin hommikuti mõned kilomeetrid, lükates ratastooli. Kõikide liikumistega – poodide ja arstide vahel seiklemised kaasa arvatud – läbisin eelmisel aastal umbes 1300 kilomeetrit. „Pole paha,“ ütleks loodetavasti spordiajakirjanik Peep Pahv, kui ta mu nutikella arvestust näeks.
Autoga läks hoogsamalt: 15 000 miili ehk umbes 24 000 kilomeetrit. Ja juhiloa kehtivusaeg? Kuni saja aasta sünnipäevani! Kui nägemine püsib, saab seda Floridas automaatselt pikendada veel kümneks. Senini pole mul veel auto juhtimiseks prille vaja olnud.
Õnneks säilivad elukogemustele tuginev tarkus, emotsionaalne intelligentsus, sõnavara ja verbaalsed oskused – sageli ka kõrges eas. Kui aju hoida aktiivsena, võimaldab aju plastilisus moodustada isegi uusi neuronite ühendusi.
Mõttemõlgutused
Mulle, nagu paljudele teistele, meeldib tegeleda sellega, millega ma antud olukorras kõige paremini hakkama saan. Vananemine paraku muudab hakkama saamist mitmes valdkonnas. Keha rakkude järkjärgulised kahjustused muudavad mitte ainult väljanägemist, vaid ahendavad ka elundite toimimist. Aju pole erand. Vananemine hakkab juba kunagi 25. eluaasta läheduses kahandama meie kognitiivseid võimeid, mälu ja närvisüsteemi. Neuronite vahelised ühendused aeglustuvad, neurotransmitterite tootmine väheneb ja aju üldine maht kahaneb. Kõik see mõjutab õppimisvõimet, tähelepanu, reaktsiooniaega ja lühimälu.
Õnneks säilivad elukogemustele tuginev tarkus, emotsionaalne intelligentsus, sõnavara ja verbaalsed oskused – sageli ka kõrges eas. Kui aju hoida aktiivsena, võimaldab aju plastilisus moodustada isegi uusi neuronite ühendusi.
Olen üritanud panustada omadustele, mis säilivad. Seepärast olengi viimasel ajal teinud palju kirjatööd. Viimase eluaasta jooksul avaldasin peavoolu meedias – Päevalehes, Postimehes ja Õhtulehes 82 artiklit. Koopiaid nendest on avaldatud ka Estonian World Review veebilehes ja Kanada eestlaste „Eesti Elu“ nädalalehes.
Putini rünnak Ukrainale, millele võib järgneda rünnak Eestile, on andnud palju mõtteainet kirjutamiseks. Putin, nagu ta iidol Stalin, sunnib paljusid pagulusse, küüditab, purustab, põletab ja tapab. Aga näib, et Ukraina vabadusvõitlejate vaprus suudab varsti ta kuritegeliku elu lõpetada.
See peaks eetrisse jõudma sügisel. Need annavad tunnistust, et isegi kõrges eas võib meediahuvi püsida – kui mitte karismast, siis vähemalt järjekindlusest.
Ukraina sõda on olnud mu kirjutiste peamine teema, aga avaldasin artikleid ka tehisintellektist, Eesti rahavastiku täbarast olukorrast, inimkonna intelligentsuse arengust ja taandarengust, Ameerika valimistest, Machiavellist, uskudest ja isegi Florida kevadest. Juuni „Sõduris“ ilmus mu pikem artikkel: „Eesti riigikaitse alused: Ohtudest vastupanuni“. Andsin intervjuud Maalehele, „Kultuurile ja Elule“ ja äsja ka Teams programmi vahendusel Raul Rannele Kanal 2 „Täistunni“ saateks. See peaks eetrisse jõudma sügisel. Need annavad tunnistust, et isegi kõrges eas võib meediahuvi püsida – kui mitte karismast, siis vähemalt järjekindlusest.
Lisaks artiklitele kirjutasin kaks raamatut ja tõlkisin ühe. Inglisekeelne ulmeromaan „From Hell to the End of the World – the Fabulous Adventures of Kalevipoeg“ peaks varsti raamatupoodidesse jõudma. Tahtsin tutvustada Kalevipoega ja Eestit kahe miljardi suurusele ingliskeelsele lugejaskonnale ja lootsin, et pikk pealkiri tekitab lugemislusti. Eesti keeles ilmub varsti kirjastuse Sinisukk toimetusel „Lustakaid lugusid Eesti poliitikutest ja poliitikast“ Urmas Nemvaltsi lustakate illustratsioonidega. See võiks sobida niihästi unejutuks, pingeliseks põnevikuks või koguni soovituslikuks lugemiseks lähiajaloo õpilastele. Inglise keelde tõlkisin mu isa Juhan Toomepuu autobiograafilise raamatu „Vara-valgest õhtu ehani – mälestused 1902 – 1983.“
Tervise lonkav riitus
Kui midagi mu elus on statistiliselt märkimisväärselt tõusnud, siis on see kohtumiste arv arstidega. Arstid tahavad mind iga paari nädala tagant näha. Nad näevad kurja vaeva, et mind enam-vähem tervena hoida ja mu elupäevi pikendada. Mina ei põikle – täidan ettekirjutusi kui vanakooli sõdur: käsu peale, mitte sisetunde järgi. Ega vananemine lõbus ei ole, aga tasub meenutada, et see on ainukene protsess, mis Liiva-Annuse külastuse edasi lükkab.
Keha kõige märkimisväärsemad tehnilised uuendused viimastel aastatel olid südame taktilööja installeerimine ja õlaliigese asendamine tefloni ja terasega. Nüüd tunnen end natuke nagu köögikombain – üks, kes räägib rohkem kui tükeldab.
Naistest ja elutarkusest
Kuigi naised on mu elus alati tähtsat rolli mänginud, detailset statistikat ma nende kohta ei avalda – mõned asjad tuleb jätta privaatseks. Mu kaks esimest abielu lõppesid lahutusega, sest ma polnud hea abielumees. Olen nüüd aga nautinud 45 aastat õnnelikku abielu, mis on stabiilne, rõõmus ja tänapäeva standardite järgi ultra normaalne.
Ega ma vist nüüdki eriti hea abielumees ole, aga naise headus kompenseerib mu puudujäägid. Olin tark, et võtsin õigel ajal naise, kes on minust umbes 30 aastat noorem. Ta tahab ja suudab mu eest hästi hoolitseda.
Walt Whitman, üks maailmakirjanduse mõjukamaid poeete, arvas, et naised on „keha ja hinge väravad“. Aristoteles Onassis, püstirikas maailma suurima kaubalaevastiku omanik, kes abiellus John F. Kennedy lesega, täiendas: „Kui naisi poleks, kaotaks raha tähenduse.“ Arvan, et mõlemal oli tuline õigus. Lisaksin: kui mehi poleks, jääksid paljud väravad võtmeteta.
Nagu Mark Twain ütles: „Ära lükka edasi homseks seda, mida võid edukalt edasi lükata ka ülehomseks.“
Tulevikuplaanid ja lootused
Mu perearst – alati roosade prillide ja kuldse keelega – ütleb, et mul võib olla ees veel kümme head aastat. Kui keegi küsib, kuidas läheb, vastan südame põhjast: „Elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita!“ Mõnikord tuleb seda aga vaadata läbi suurendusklaasi. Ise elan päevast päeva, eks näe kauaks neid jätkub.
Kindlasti jätkan sõnasepana – kirjutamine ja mälu toidavad teineteist, ja mis veel tähtsam, toidavad mu enesetunnet ja elurõõmu. Tahaks väga saja aasta sünnipäevaks avaldada oma kaheksanda raamatu. Seda ma pole aga veel kirjutama hakanud. Nagu Mark Twain ütles: „Ära lükka edasi homseks seda, mida võid edukalt edasi lükata ka ülehomseks.“
Kõige rohkem loodan, et mu pojal – kohaliku valitsuse küberkaitse juhil Aldol ja mu seitsmeaastasel pojapojal – jalgpalli, korvpalli, tennise, male ja kitarri mängijal ning sportvõimlejal, on helge tulevik.
Mu kõige suurem unistus? Et mu sünnimaa püsiks ja säiliks riigina, mida valitsevad eestlased. Et Eesti kodudes, niihästi maal kui linnas, valitseks eesti meel, kõlaks eesti keel ja kasvaksid eesti lapsed.
Enam ei suuda ma palju teha, aga olen teinud, mis suutsin. Kui neid ridu loeb mõni noorem, kelle süda leegitseb ja kel on tahtmist ja jõudu teha seda, mida mina ei suutnud – siis polnud ka minu tegemised asjata.
