Kahjuks ei tea ma, kes finantseeris grupi ühislendu, mis ei saanud odav olla. Tagantjärele olgu nendele isikutele veel kord avaldatud sügavaim tänu ja tunnustus.
* * *
Southern Cross hotell Melbourne'i südames – ESTO'88 närvitsentrum. Koht kihab nagu sipelgapesa: üks otsib tuttavaid, teine pileteid, kolmas muud informatsiooni. Rõõmus elevus läbib sagivat rahvahulka. On tunne, nagu seisaksime paljutõotava ajaloolise etenduse alguses, oodates huviga eesriide tõusu. ESTO – see meie rahva pühapäev, kus hetkeks ununeb, et oleme hajutatud üle mitme kontinendi ja põhiliselt kodutud. Tuntakse samal ajal uhkust, et saatuse hoopidest hoolimata on eestlased võõrsil peaaegu pool sajandit vastu pidanud ning lõppu pole veel näha. See teeb meie rahvale au, sest on vähe teisi, kes niisuguses lõhkikäristatud seisundis tahaksid mõelda ESTO-taolisele üritusele. Kalevipoja käsi on veel kaljus kinni, kuid vahel raputab ta seda tugevalt. Melbourne'is saime seda järjekordselt tunda. Jah, eestlaste visadus ja koduarmastus. Sellega seoses väike episood.
Koos sõbraga sattusime hotellis vestlema Eestist saabunud kõrgel kohal töötava isikuga. Sõbra laitmatu eesti keele järgi peeti teda alul üheks Eesti grupi liikmeks. Kui selgus, et mees on üles kasvanud Ameerikas, tuli imestav küsimus, kuidas ta on omandanud sellise hea keeleoskuse. Sõbra vastuse peale, et tal olid tublid eesti isa ja eesti ema, läksid Eestist tulnud külalise silmad märjaks…
* * *
ESTO avatseremoonia Yarra jõe kaldal, Sydney Myer Music Bowl'is, oli väga meeldejääv. Hele suvepäike (Austraalias oli ju sel ajal suvi!) andis kõigele erilise sära. Tervituskõned Austraalia esindajatelt ning Eesti tegelastelt, vahele muusikalised ettekanded. Lõpuks rivistus lavale Tallinnast saabunud RAMi poistekoor, kes oma juhi Venno Laulu juhatusel esitas kaks laulu, nende hulgas „Kaunistagem Eesti kojad”. Pean tunnistama, et ma seda polnud kunagi varem kuulnud nii puhtalt ja võimsalt lauldud kui nüüd. See oli suurepärane algus suurepärasele ESTO-le.
Mõni päev hiljem andis poistekoor pikema kontserdi Melbourne'i raekoja auditooriumis. Rahvast tuli kokku murruna ja kontsert oli oodatud tasemel. Lõpus, väljaspool kava, tõstis koorijuht käe ning 60 poisi suust kõlas kristallselgelt „Mu isamaa mu õnn ja rõõm”. Rahvas tõusis ja kuulas seda hardumuses; paljud nutsid. Me peaksime uhked olema, et eestlaste hulgast on võrsunud noortekoor, mida võib igati kõrvutada tuntud Viini laulupoistega.
Ainus kahetsetav asjaolu seoses selle kontserdiga oli ajaline ühtelangemine mitme teise väärtusliku üritusega, mis seetõttu paratamatult kannatasid. Kui palju siin korraldajatel valikut oli, on iseküsimus, sest ESTO'88 kavas polnud ainsat tühja kohta, küll aga algusest peale rida paralleelüritusi.
* * *
ESTO'88 raamides oli ka teaduslik-tehniline konverents, mida tänuväärselt oli organiseerinud Agu Ets (USA). Selle ürituse mõte oli hoopis sügavam kui vaid teaduslike faktide veeretamine. Püüti eeskätt anda panus eesti teadusliku keele edasiarengule. Kõik ettekanded olid eesti keeles, mis mõnelegi meist valmistas raskusi. Vahel polnud teada vastavat eestikeelset oskussõna (karjuv vajadus eesti tehnilise sõnaraamatu järele!), kuid vahel oli teadusala ise sedavõrd uus, et eestikeelset terminoloogiat veel polnud. Tuli ise luua kümneid uusi oskussõnu, toetudes meetoditele, mida on varem kasutatud sedalaadi sõnade tuletamisel. Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et tulime ülesandega päris rahuldavalt toime.
* * *
ESTO'88 seltskondliku osa kõrgpunktiks oli ESTO ball avaras Carlton Gardensi näitusehoones. Ehkki toit jättis soovida, oli lohutuseks, et ega me toidu pärast sinna läinud. Peamine oli ikkagi veeta õhtu tuhande kaasmaalase seltsis, nautida ülevat ESTO peomeeleolu ning elada kaasa väliseestlaste järjekordsele pidupäevale.
Varsti selgus, et me polnud üksi. Meiega ühinesid tuhanded eestlased Eestist! Eestist?? Jah, Eestist, sest tänu Tartu ajalehes „Edasi” avaldatud üleskutsele saabus ajalehele üle kogu Eesti ligi 33 naela (15 kg) tervituskirju ja -kaarte. Ajalehe toimetaja Mart Kadastik pressis nad kuidagi oma pagasi hulka ja ESTO ballil kallati kõik suurele lauale laiali. Paberivirn oli ligi 6 tolli (15 cm) kõrge. Haarasin minagi käputäie kaarte-kirju pihku. Moment oli südantliigutav. Siin nad olid, need tuhanded head soovid ja allkirjad, mõnedki lapse vaevalise käekirjaga. Meenub üks, kus kraakjalgades seisis nimi „Valdur”. Oli tervitusi kolhoosidest, käitistest, koolidest, perekondadest ja üksikisikutelt. Mitte unustada, et iga sellise allkirja taga oli elav inimene oma mõtete ja unistustega, kes kasutas ainulaadset võimalust anda omapoolne panus – head soovid! – ESTO'88 kordaminekuks.
Veel polnud meil võimalust massiliseks käeulatamiseks teineteisele, veel lahutab meid võõra tahe, kuid kirjadest sild oli esimene samm igatsetud eesmärgi suunas – kohtumine kord vabas Eestis. Neid kirju vaadeldes tundus, nagu oleksid läinud tuhanded nähtamatud niidid üle suure kauguse tagasi kodumaale, et uuesti ühte köita maailma laande hajutatud Maarjamaa lapsi. Kas mõistsid kõik kohalviibijad selle sümboolse käeulatuse ajaloolist tähtsust? Olgu lisatud, et meiegi andsime allkirjad lehtedele, mis siitpoolse vastusena viidi Eestisse. (järgneb)
Raul Pettai
