Kaks fakti, mis rõhutavad vajadust leida karme kärpemeetmeid. Mis kinnitavad, et tuleb vähendada riigikulutusi nii bürokraatide efektiivsust kaaludes kui ka paljude olemasolevate toetusprogrammide tõhusust. Mitmed sellised kordavad juba olemasolevate tööd.
Esimeseks. Eelmise peaministri Justin Trudeau ametisoleku jooksul kasvas riigitööliste arv plahvatuslikult. 2015.a. saadik on riigipalgal olevate arv suurenenud tervenisti 43% võrra. Samas kui riigis elavate arv tõusis vaid vähem kui 15%. Aastast-aastasse oli avaliku sektori kasv enam kui kaks korda suurem kui rahvastiku oma.
Mullu oli riigi palgalehel 367 772 töölist. 110 000 rohkem, kui Stephen Harperi valitsuse aegu 2015. aastal, enne kui Trudeau enamusmandaadi võitis. Tuleks lisada, et Harperi ajastul langes igal aastal riigitööliste arv, seda peamiselt pensionile minekute tõttu, alati ei täidetud tühje kohti. Koondamisi ei olnud. Aga koondamisi peavad ilmselt peaminister Mark Carney ja majandusminister François-Philippe Champagne (sobiv nimi suurte rahadega tegelevale, eks ole?) kaaluma. Viimane saatis möödunud nädalal oma kabineti kolleegidele kirja, paludes „ambitsioonikaid säästmisele suunatud soovitusi“, mis vähendaks igapäevaseid riigikulutusi.
Teiseks. 2023-24 ajavahemikus, pärast riigitööliste streiki (!) maksis riik oma töölistele palkades, pensionites ja hüvistes välja $65,3 miljardit. Mis oli 10% rohkem, kui eelmisel ajavahemikul.
Kanada rahvusringhääling CBC, muidu uudiste kajastamisel, arvamuste avaldamisel vasak-tsentristliku lähenemisega, on haaranud teemast kümne küünega kinni. Nende võrgulehel on leida nii fakte (arve) kui ka mineviku näiteid, kuidas toona osati kulusid vähendada. Otsa endiste Privy Council Clerk’ide (riiginõukogujuht, edaspidi PCC), kes vastutavad avaliku sektori tegevuse ja kulutuste eest, arvamusi ja soovitusi.
Kohe ta valimispiirkonna kõrval asuvas Nepeanis võitis peaminister Mark Carney just tänu riigitööliste toetusele, kuna vähemalt siis ei lubanud ta nende arvu kärpida. Nüüd aga laulab ta teiselt noodilehelt.
Enne nende juurde jõudmist tuleks toonitada, et kevadistel valimistel hääletati Ottawas ülekaalukalt liberaalidele. Konservatiivide juht Pierre Poilievre, kelle valimisringkonnas elab arvukalt riigitöölisi, kaotas oma mandaadi tänu nende ametiühingute tõhusale lobitööle. Kuna ta lubas vähendada bürokraatide arve terve riigi, mitte oma piirkonna huvides. Kohe ta valimispiirkonna kõrval asuvas Nepeanis võitis peaminister Mark Carney just tänu riigitööliste toetusele, kuna vähemalt siis ei lubanud ta nende arvu kärpida. Nüüd aga laulab ta teiselt noodilehelt.
Aastal 1995 Chrétien ja Martin rakendasid stiimuliks riigitööliste enneaegsele pajukile minekuks, töölt lahkumiseks kopsakaid summasid. Hetkeseisus oli see kulukas, aga vähendas riigitööliste arvu, pikas perspektiivis oli see majanduslikult kasulik samm. Võimaldades nende järglast, konservatiiv Stephen Harperil tasakaalus eelarveid esitada.
Endine PCC Mel Cappe leiab, et on võimalik jõuda Champagne soovitud eesmärgini, mis oleks vähendada operatsioonilisi kulutusi 7,5% võrra 2026-27 majandusaastaks, järgmiseks juba 10% ja ülejärgmiseks 15% võrra. Teades, et kärpeid ei võeta rahulikult ja tasakaalukalt vastu, vajab Cappe’i järgi väljaminekute vähendamine üksmeelt igas ministeeriumis. Kas siiralt või torkena tsiteerib CBC vanemreporter Peter Zimonjic Cappe’i kui lausudes, et otsa tuleb ministritel üksteise käsi hoida ja koos palvetada.
Carney on ütelnud, et nö pühad lehmad nagu tervise- ja sotsiaalprogrammid ja pensionid ei ole ta valitsuse kulude vähendamise sihikul. Kuid teadagi on siin riigis mitmed huvigrupid, ka Kanada põliselanikud, kes on juba asunud lärmi tegema, olles igasuguste kärbete vastu.
Indigeene rahastav riiklik asutus Indigenous Services Canada kulutab aastas $27,7 miljardit riigi $580 miljardi suurusest eelarvest. Põlisrahvad koostavad Kanada enam kui neljakümnest miljonist elanikust vähem kui 5%. Kuid sõltuvad Ottawa rahadest, mida valdav enamus on sinna maksnud. Oma kogukondades, vanasti poliitiliselt ebakorrektse termini järgi reservaatides elavad, ei maksa otsa ei tulu- ega kinnisvaramakse. Mis on tavakodaniku suurimad väljaminekud. Lisaks, ei pea seal kütusemakse ega HST maksu maksma. Ning need kõik on peamised riigi sissetuleku allikad. Pärismaalased oma maa-aladel vaid saavad, ei anna tagasi. Mujal, st linnades elavad indigeenid peavad aga enamasti neid makse maksma, on erandeid.
Champagne palus kabinetiliikmetel sihile asetada programme ja tegevusi, mis ei täida tasemel oodatud eesmärke, mis ei ole kooskõlas föderaalse mandaadiga igale kodanikule võrdseid teenuseid pakkuda, mis duplitseerivad teisi programme või ei ole reastatud valitsuse prioriteetidega. Paras suutäis, paras väljakutse.
Globe & Maili kolumnist Tony Keller küsis möödunud reedel – kellel on julgust makse tõsta? Seda eriti kuna Carney lubas, nagu ka ta oponendid valimiste käigus isiklikke tulumakse vähendada. Summa oleks leibkonnale suhteliselt väike; ka riigi eelarvet see palju ei mõjutaks. Aga riigi sissetulek langeks ikka.
Paljude arust tuleks hoopis rikaste maksude vältimistele leida lahendusi. Teame ju skandaalidest, et kröösused asetavad hoiused välisriikide pankadesse, millede väljamakstud protsente Ottawale ei teatata. Ega summade olemasolust. On ka teisi viise, kuidas tulumaksudest hoiduda. Miks ometi, hauast ju luksusvillat Kariibides osta ei saa.
Nendes maades on hetkeseisus, kuuldes äsja seal olnud Kanada kodanikelt sealse elukvaliteedi kohta, märksa parem elada, kui Kanadas.
Keller rõhutab, et igal eelarvel on kaks külge – sissetulek ja kulutused. Miks keskenduda ainult ühele, küsib kolumnist. Ta juhib tähelepanu sellele, et Kanadas koostab maksudest ja muudest lõivudest rahvamajanduse kogutoodangust (GDP) sissetulek 41.9%. Võrdluseks on Põhjamaades ja näiteks Austrias arv üle 50%.
Ajakirjaniku järgi tuleks otsida lisatuluallikaid. Mida paraku saab hetkel ainult maksustamise kaudu. Aga kas rootslased, taanlased, norrakad, soomlased nurisevad? Nendes maades on hetkeseisus, kuuldes äsja seal olnud Kanada kodanikelt sealse elukvaliteedi kohta, märksa parem elada, kui Kanadas.
Lõpetuseks. Kellel meist poleks olnud ebameeldivaid, aeganõudvaid ja tihti mõttetutele bürokraatide nõudmistele reageerides kogemusi. On hämmastav, kui palju aega, rääkimata kannatust kulub selliste peale, enne kui paljuski jaburad ja kattuvad nõuded on rahuldatud. Bürokraatide tiibu tuleb küll kärpida, aga samas mitte unustada, et riigikassase laekuvat tuleks kaasnevalt tõsta.
