Tehisintellekt on juba täna vaieldamatult palju ühiskonda muutnud. Seda enam on üles tulnud arutelu, et milline võiks olla tulevik maailmas, mille üheks lahutamatuks osaks on tõenäoliselt tehisaru.
Aprillikuus sain sellel teemal arutada Korp! Filiae Patriae korporatsiooni istumisel. Rääkisin tehisintellekti taustast, arengust, kuid mis sai kõige olulisemaks, olid erinevad arvamused AI tuleviku osas. University of Nicosia professor Spyros Makridakis räägib 2017. aasta uuringus sellest väga detailselt (“The forthcoming Artificial Intelligence (AI) revolution: Its impact on society and firms”). Tema sõnul jagunevad arvamused AI tuleviku kohta suures pildis neljaks.
Optimistid ennustavad tulevikku, mis sarnaneb ulmefantaasiaga, kus inimaju on saavutanud arvutiga sarnase kiiruse ning mälu on ühendatud internetivõrguga. Tehisaru abil tehtud geneetika uuendused võimaldaksid inimkonnal vältida kõiki haiguseid ja aeglustaksid või isegi pööraksid vananemist ümber. Nii pikeneks keskmine eluiga ja avaneks võimalus igaveseks eluks. Lisaks on optimistide arvates võimalik tulevik, kus robotid teevad kogu töö ning inimesed teevad vaid neid tegevusi, mis neile naudingut pakuvad.
Pessimistid usuvad aga, et tehisintellekt teeb peagi inimkonna ohustatud liigiks. Tesla juht Elon Musk on öelnud, et tehisaru tagajärjed võivad olla palju hullemad kui tuumarelvade võimalik tulemus. Üks teooria võimaliku tuleviku kohta on, et kui ülemaailmsed probleemid muutuvad aina suuremaks, siis inimesed panevad roboteid üha suuremaid otsuseid langetama, sest AI poolt langetatud otsused on lihtsalt paremad kui inimeste poolt langetatud otsused. Nii kaotaks inimkond järjest kontrolli suurte otsuste üle ja taganeks järjest enam ise otsuste tegemisest.
Kuid juba selline muutus mõjutaks drastiliselt töömaastikku. USAs jääks töötuks 3.5 miljonit rekkajuhti, Suurbritannias veel omakorda 600 000.
Bill Joy ja paljud teised teadlased usuvad, et AI poolt tekitatud probleemid ja ohud on tohutult alahinnatud. Nende arvates on utoopiline maailm, kus robotid teevad inimeste eest töö ära halb, uskudes, et inimkonna staatus langeks sellel juhul kui “arvutite lemmikloomaks”, samal ajal kui neist targemad arvutid teevad tähtsaid otsuseid ja juhivad töösektorit. Yuval Noah Harari hoiatab enda uues 2016. aasta raamatus, et kõrge intelligentsusega algoritmid võivad peagi inimkonda paremini tunda kui inimesed ise. Ehkki AI-l puudub teadvus, suudab ta ilma selleta teha paremaid otsuseid kui inimene. Makridakis toob välja, et kui näiteks võtta isesõitvad autod, siis teevad need statistiliselt vähem õnnetusi kui inimesed. Pessimistid tõstavad üles küsimuse, et kui nii edasi, siis kas on võimalik tulevik, kus inimestel keelatakse autoga sõitmine ära, sest see on statistiliselt palju ohtlikum. Isesõitvad autod ei ületa kiirust, ei väsi, ei sõida mõnuainete mõju all olles ja teevad kokkuvõtlikult palju vähem vigu. Kuid juba selline muutus mõjutaks drastiliselt töömaastikku. USAs jääks töötuks 3.5 miljonit rekkajuhti, Suurbritannias veel omakorda 600 000. Sellele numbrile lisandusid miljonid taksojuhid ja Uberi sõitjad. Veel olulisem oleks aga, et see võtaks inimkonnalt ära õiguse sõita ja tunnustaks, et AI on inimesest parem. Isesõitvad autod on vaid üks pessimistide näide tulevikust, kuid see paneb kindlasti mõtlema, kuidas ühiskond võiks kujuneda, kui me peame tunnistama, et AI ületab inimese võimed.
Kolmas grupp inimesi, pragmaatikud, usuvad, et tehisaru saab läbi regulatsioonide ja turvalise kasutamise kaudu kontrollida. Selle arvamuse kohaselt kasutavad inimesed tehnoloogia võimalusi ära, et enda oskusi parandada ja püsivad AI-st ise alati sammu võrra ees. Näide sellest oleks, et hetkene male tšempion ei ole mitte inimene ega arvuti, vaid inimesed koos tehnoloogiaga. Pragmaatikute arvamuse kohaselt saaks näiteks iga roboti sisse ehitada kiibi, mis halvima korral tehnoloogia välja lülitaks. Peamine tunnusjoon sellel grupil on, et nad usuvad, et AI on kasulik ja et inimkond on võimeline ennast AI ohtude eest kaisma.
Neljas suurem arvamusgrupp “kahtlejad” ei arva, et AI võiks iial inimkonda ohustada. Hubert Dreyfus kirjutab, et inimese intelligentsust ja ekspertiisi on võimatu replikeerida. Dreyfus toob näite minevikust, kus 1965. aastal ennustati, et kahekümne aasta pärast suudab arvuti teha kõike, mida inimene, kuid see ennustus ei täitunud. Kahtlejad usuvad, et ka täna on enamus optimistide poolt tehtud ennustusi liialdused, mis iial ei täitu. 2015. aasta Nick Jankeli uurimuses kirjutab too, et tehnoloogia ei suuda iial inimmõistust ja loovust jäljendada, sest see nõuab reeglite rikkumist ja kastist välja mõtlemist – midagi, mida algoritmil põhinevad süsteemid ei suuda. (Makridakis, 2017) Detsembris ütles Google'i tegevjuht Sundar Pichai avalikult, et lihtsad AI edusammud on lõppenud, kuid ta kinnitas kindlalt, et pole põhjust arvata, et tööstus ei võiks suureneda. Lisaks küsiti hiljutises uuringus teadlastelt, kes tehisaru uurivad, kas nad usuvad, et AI võib ületada inimmõistuse, kus 76% osalejatest vastas, et see on “ebatõenäoline” või “väga ebatõenäoline” (Frank Landymore, “Majority of AI Researchers Say Tech Industry Is Pouring Billions Into a Dead End”). Ehk on AI kui maailmamuutja roll liialt ülepaisutatud ja tänane päev ongi AI potentsiaali tipp.
Geenitehnoloogia, mis loob “täiusliku inimese”, on paljudele moraalselt vastuoluline, eriti kuna see oleks tõenäoliselt kättesaadav ainult sotsiaalse hierarhia ülemisele blokile, luues võimaliku geneetilise ühiskonna kihistumise.
Tehnoloogia laialdane kasutamine toob siiski paratamatult üles probleeme, mida me täna veel ei oska oodata. Üks võimalikke tuleviku probleeme, mida me isesõitvate autode näitel analüüsisime, on tööjõuturu drastiline muutus, kus suur osa ametitest võib kaduda AI ja automatiseerimise tõttu. Kui robotid ja tehisintellekt täidavad järjest rohkem ülesandeid, mis olid varem inimeste pärusmaa, siis võib tekkida ühiskonnas suur töötus ja ebavõrdsus. Eriti kui arvestada, et töökohtade kadumine ei pruugi olla tasakaalus teiste, uute ametikohtade tekkimisega. Isegi optimistide ideed tõstatavad palju eetilisi küsimusi. Geenitehnoloogia, mis loob “täiusliku inimese”, on paljudele moraalselt vastuoluline, eriti kuna see oleks tõenäoliselt kättesaadav ainult sotsiaalse hierarhia ülemisele blokile, luues võimaliku geneetilise ühiskonna kihistumise. Samuti on oluline küsimus, millele mõelda, see et kas DNA ja geneetika muutmine tehislikult on midagi, mida inimkond peaks tegema. Vananemise tagasipööramine või aeglustamine võib kaasa tuua tõsise ülerahvastatuse, kus selle probleemi lahendamiseks tuleb võtta radikaalne poliitika. Pessimistide maailm oleks aga veelgi keerulisem. Kõik need väljakutsed ja küsimused tuletavad meelde, et tehisintellekti areng on äärmiselt keeruline ja vastutustundlik kasutamine on võtmetähtsusega, et tagada AI positiivne mõju inimkonnale.
