Eriti tore oli kogeda seda laulupeo-imet koos lauljatega, kes polnud kunagi varem laulupeol laulnud (ning mõni polnud isegi pealtvaatajana kohal käinud). Oli liigutav näha nende silmade kaudu seda isamaalisust ja Eestimaa armastust, see oli tõeliselt maagiline!
Kuigi rongkäik ja kontserdipäeva ilm polnud just kõige parem – tegelikult sadas päris kõvasti –, näitas see veelgi selgemalt, millise kirega eestlased laulupidu ja tantsupidu südames hoiavad. Vihmast hoolimata olid tänavad rongkäigu ajal rahvast täis, pealtvaatajad tervitasid rõõmsalt igat koori, tantsurühma ja orkestrit. Laulupeoväljakul olid kõik valmis ilmaga silmitsi seisma, vihmakeebid seljas ja soojad kihid ümber. Kuigi vihmavarjud olid keelatud, said need jätta väljapääsulauda ja tagasi võtta välja minnes. Miski ei takistanud tulijaid! Väga võimas tunne!
Fotogalerii
Mul oli suur rõõm laulda koos oma koorikaaslastega laulukaare all. Hoidsime kokku ning kuigi laulsime koos 30 000 lauljaga, oli eriline teadmine, et need, kes minu kõrval seisid, olid mulle väga tuttavad.
Meil on Torontos olnud õnn kohtuda ja töötada suurepäraste dirigentidega, nagu Hirvo Surva, Triin Koch ja viimati Heli Jürgenson. See andis laulupeol tunde, et oleme suures kooriperes väga lähedased, need dirigendid on meie kooride juures isiklikult töötanud ning meil on olnud eesõigus õppida nende käe all ja tunda neid ka inimesena. Kui (e)kammerkoor Ööbik marssis Mere väravast sisse, tuli Triin Koch tervitama kõiki väliseesti koore. Milline meeldejääv hetk!
